Книги, похожие на «John Guy, Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu»

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.tõlkija Ants Pihlak448 lk

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

1980. aastatest alates on geeniteadus teinud läbi tohutu arengu, alates revolutsioonilistest uuendustest kriminalistikas, meditsiinis ja bioloogias kuni selleni, et on nüüd abiks ka arheoloogidele ja ajaloolastele. Rootsi teadusajakirjanik Karin Bojs otsustas pärast ema surma suguvõsauurimisega süvitsi minna ja saada geenitestide kaudu rohkem teada oma seosest ürgaja inimestega. Ta luges sadu teadusuuringuid, intervjueeris seitsetkümment maailma juhtivat teadlast ja reisis kümmekonda riiki, et mööda jälgi ajas tagasi liikuda.Raamatut kirjutama asudes seadis ta eesmärgiks seostada professionaalsete teadlaste uusimad teadmised Euroopa esiajaloost omaenda perekonnalooga. Tulemuseks on väga tavatu ja universaalne raamat Euroopa ajaloost alates esimesest sisserännulainest kuni tänapäevani: viikingitest, varastest Lähis-Ida põlluharijatest ja flööti puhuvatest koopainimestest Saksamaal ja Prantsusmaal.Ajalugu, mida ta kirjeldab, on meie kõigi oma. Me oleme omavahel sugulased. Ükskord ammu elasid kusagil meie ühised esiemad ja esiisad. DNA-lõimed seovad meid kõiki omavahel kokku.Raamat pälvis 2015. aastal Rootsi tunnustatuima kirjandusauhinna, Augustipreemia aasta parima mitteilukirjandusteose valdkonnas.

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.

Teos koosneb kahest köitest. Kindlasti tuleks osta ka I köide.Oswald Spengler (1880–1936) näitab selles juba Esimese maailmasõja järel suure lugejamenu saavutanud suurteoses, et teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole inimkonna üle nii suurt võimu, kui on arvatud. Järelikult ei mõjuta need inimesi sel määral nagu kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. See teos on sundinud ennast ühe või teise uuema nurga alt taashindama paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on ju elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.