Книги, похожие на «John Guy, Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu»

Teise maailmasõja ajal Saksamaal sõjaväes ja hiljem sõjavangis viibinud Karl Laane 16 kaustikut või „sõjamärkmikku“ käsitlevad ajavahemikku juulist 1944 kuni 1947. aasta veebruarikuu esimese pooleni. Käesolevas raamatus on esimesed seitse neist, mis kirjeldavad aega juulist 1944 kuni juulini 1945.Märkmikud leiti 21. sajandi algusaastatel, kui Karl Laane poeg Lauri-Enn hakkas korrastama isast järelejäänud mahukat dokumendi- ja fotoarhiivi. See oli äärmiselt haruldane leid. Mitte ainult, et sõja lõpust oli päevikute leidmise ajal möödas üle 60 aasta. Üldjuhul on armeedes sõduritel ja ohvitseridel päevaraamatute pidamine keelatud, sest need võivad taganemise ajal või muudel asjaoludel sattuda vastase kätte ja anda neile hinnalist teavet. Karl Laane viibis Saksamaal erinevates väljaõppelaagrites, osales mitmetes sõjasündmustes, ta üksus saadeti Taani, kust ta sõja lõpupäevade kaoses Saksamaale tagasi tuli, ta langes sõjavangi ja elas erinevates vangilaagrites – sellistes olukordades on lugematu hulk võimalusi, et märkmed võivad kaotsi minna. Kuid koju need märkmikud omal ajal jõudsid ja nii annavad need haruldaselt huvitava pildi tolleaegsetest sündmustest. (Küllo Arjakase eessõnast)

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk

Eestit, Lätit ja Leedut mainitakse meelsasti üheskoos, tegelikult aga on kolm Baltimaad oma olemuselt täiesti erinevad. Mis neid ühendab, on asjaolu, et ikka ja jälle on nad sattunud olema tugevamate jõudude mängukanniks ja alles Nõukogude Liidu lagunedes said hakata vabalt arenema.Tänapäeva Baltimaade alasid iseloomustab juba ammusest ajast tihe seotus naabermaadega. Hansa Liidu ajal olid tihedad kontaktid Saksamaaga, kuid ka Venemaal ja Skandinaavia riikidel olid Läänemere ääres omad huvid. Poola omakorda moodustas aastasadu Leeduga ühise riigi. Need erinevad mõjud ei olnud Baltimaade jaoks alati sugugi positiivsed: ikka ja jälle langes see piirkond okupatsioonide või vallutuste ohvriks või sattus sõdade tallermaaks. Piirkonna geopoliitiline aktuaalsus ei ole kadunud ka tänapäeval.Norbert Angermann ja Karsten Brüggemann, kaks nimekat ajaloolast, saadavad lugejat läbi ainulaadse piirkonna vaheldusrikka ajaloo, käsitledes sündmusi alates keskaegsest linnaõigusest, partisanivõitlusest ja poliitilistest laulupidudest kuni e-residentsuseni, millega Eesti Euroopa Liidus furoori on tekitanud.