Книги, похожие на «John Guy, Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu»

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Teos koosneb kahest köitest. Kindlasti tuleks osta ka II köide.Oswald Spengler (1880–1936) näitab selles juba Esimese maailmasõja järel suure lugejamenu saavutanud suurteoses, et teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole inimkonna üle nii suurt võimu, kui on arvatud. Järelikult ei mõjuta need inimesi sel määral nagu kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. See teos on sundinud ennast ühe või teise uuema nurga alt taashindama paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on ju elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.

Fanatismist, rahast ja ambitsioonidest rikutud maailmas liiguvad ringi endised natsid, Mossadi agendid, rahaahned naised ja operetidiktaatorid.Josef Mengele – endine Auschwitzi koonduslaagri arst, keda hüüti Surmaingliks – saabub Argentinasse 1949. aastal. Varjates end erinevate pseudonüümide taha, mõtleb endine arst-piinaja alustada Buenos Aireses uut elu. Peróni Argentina võtab nii tema kui ka mitu teist endist natsi-Saksamaa kõrget poliitikut ja sõjaväelast lahkelt vastu. Ent jälitamine algab taas ja SS-i arst peab põgenema Paraguaysse, sealt Brasiiliasse. Ta eksleb ühest peidukohast teise, maskeeritult ja kabuhirmus, ta ei leia enam iial rahu … kuni oma salapärase surmani ookeanikaldal 1979. aastal.Kuidas pääses üks enim jahitud natsikurjategijaid kolmekümne aasta jooksul tihedast võrgust läbi? Teie ees on Josef Mengele dantelik Lõuna-Ameerika odüsseia, tõsieluline romaan tema sõjajärgsest põgenemisest.Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia) oli saksa arst. Teise maailmasõja ajal juhtis Auschwitzi surmalaagris laborit, kus korraldas võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid.1935 kaitses filosoofiadoktori kraadi Münchenis (diplomitöö „Nelja rassigrupi alaluuosade rassimorfoloogiline uurimus“). 1936 sooritas arstiteaduskonna riigieksamid.1937. aastast töötas Frankfurdis pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudis professor Otmar vabahärra von Verschueri (1896–1969) juures. 1938 kaitses teistkordselt doktorikraadi. Seoses Mengeli kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. aastatel kehtetuks.1938 sai temast Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei ja SS-i liige.1940–42 teenis sõjaväemeedikuna Relva-SS-is, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil.1942 autasustati teda esimese klassi raudristiga, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud.1943. aasta mais määrati ta meditsiiniohvitseriks Birkenausse, Auschwitzi surmalaagrisse.1945. aasta jaanuaris põgenes Mengele Auschwitzist ja vahistati liitlasvägede poolt USA tsoonis, kuid vabastati juuli lõpus.1945–49 töötas Baieris tallimehena, kasutas valenime Fritz Ullman, hiljem Fritz Hollmann. Nürnbergi protsessil tema üle kohut ei mõistetud. Teda peeti surnuks, tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud.1949 lahkus Itaaliasse, kus sai valepassi Helmut Gregori nimele ja seejärel Punase Risti põgenikupassi, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki.20. juunil 1949 saabub Mengele Buenos Airesesse.1958 alustati anonüümkirja alusel perekond Mengele vastu suunatud uurimist.1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Samal aastal põgenes Mengele Paraguaysse, kus sai kodakondsuse Jose Mengele nimele.1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades Peter Hochbichleri nimele välja antud dokumente.1979 tabas teda Brasiilias Bertiogas meres ujudes rabandus ja ta uppus. Mengele maeti 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all.Mengele üle mõisteti 1985. aastal Jerusalemmas postuumselt kohut.Prantsuse ajaloolase ja kirjaniku Olivier Guezi tõsieluline romaan Josef Mengele sõjajärgsest põgenemisest põhineb arvukatel uurimustel ja viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud arhiivimaterjalidel. Romaan pälvis 2017. aastal Renaudot’ auhinna. Olivier Guez on kirjutanud muu hulgas romaanid „Uskumatu tagasipöördumine, juutide lugu Saksamaal alates 1945. aastast“, „Ülistus kadumisele“ ja „Jacques Koskase revolutsioonid“. 2016. aastal pälvis ta Saksamaal auhinna parima stsenaariumi eest filmile „Fritz Bauer, saksa kangelane“.

Brunhilde Pomsel elas 106-aastaseks ja oli üks viimaseid inimesi, kes puutus vahetult kokku Natsi-Saksamaa võimuladvikusse kuulunud isikutega. Ta rääkis oma kogemustest esimest korda põhjalikumalt veidi aega enne oma surma. Selle materjali alusel valmisid nii palju tähelepanu pälvinud dokumentaalfilm kui ka raamat “Ühe sakslase elu”.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!