Книги, похожие на «Sergi Plohhi, Tšornobõl: Tuumakatastroofi ajalugu»

"See raamat juhatab lugeja vastiseseisvunud Eesti kriminaalsetesse telgitagustesse. Rahutu aeg kestis üle 20 aasta, veel tänagi lahatakse toona tehtud seaduserikkumisi ning otsitakse kadunuks jäänud mehi ja Mersusid.Kõige tihedamal, 1994. aastal tapeti Eestis umbes üks inimene päevas, ning mitte alati ei olnud mängus „Eesti maffia”, mille olemasolu ja tegevuse uurimine on üks selle teose eesmärkidest. Tol ajal ei olnud odav mitte üksnes alkohol ja lõbustused. Ka inimelul oli hinnasilt, ja see oli tuhat dollarit.Eestile kogemata antud vabadus tõi kaasa võimuvaakumi ning üleöö politseiks muutunud miilitsast ei olnud tugevamatele kurjategijatele kohe vastast. Algas omandi, õiguste ja saatuste ümberjaotamine, milles kaotajaid oli rohkem kui võitjaid.ANTTO TERRAS (snd 1973) on sündinud Eestis ning kavatses 1991. aastal põgeneda läände, kuid jäi pidama Soome. Seal on ta tegutsenud muuhulgas koomikuna ning kirjutanud mitu humoorikat aimeraamatut."

Berliin, aprill 1945. Kaks popliinmantlis meest väljub haakristidega märgistatud lennukist. Üks meestest, Luunjas sündinud Felix Kersten, on Himmleri pikaaegne massöör ja sõber, kes on koos Juudi Maailmakongressi esindajaga tulnud pidama läbirääkimisi koonduslaagrivangide vabastamise üle. Meeste reis võib päästa kümnete tuhandete inimeste elu …See raamat räägib loo Eesti päritolu Felix Kerstenist, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Himmler oli kogu sõja aja sõltuvuses Kersteni raviseanssidest ja viimane suutis sageli mõjutada natsijuhi otsuseid. Kui Saksamaa kaotus tundus olevat juba möödapääsmatu, hakkas Himmler oma naha päästmiseks meeleheitlikult kaubitsema koonduslaagrivangidega. Kersten omalt poolt püüdis päästetud vange Rootsi toimetada.Mälestuste ja päevaraamatutega jätab Kersten maha hulga mõistatusi, mille üle uurijad on jagelenud rohkem kui pool sajandit. Kes Kersten tegelikult oli? Oportunistlik silmamoondaja või karismaatiline heategija?Filosoofiadoktor, kultuuriantropoloog ja teaduskirjanik TAPIO TAMMINEN võitis teaduskirjanduse Finlandia auhinna oma eelmise teosega „Rahvakodu varjukülg” (2015).

Uus dramaatiline ja paljastav ülevaade Hitleri punkri viimastest päevadest, mis põhineb hiljuti avatud Nõukogude Liidu riigi-, sõjaväe- ja FSB arhiivide materjalil ning tipptasemel kohtuekspertiisil.30. aprillil 1945, kui Punaarmee Berliini piiras, tegi Hitler oma punkris enesetapu. Nelja päeva pärast leidsid Nõukogude sõjaväelased tema surnukeha. Aga tõde selle kohta, mida Venemaa salateenistus leidis, jäi ajaloos varju, sest kolm kuud hiljem kuulutas Stalin ametlikult Churchillile ja Trumanile, et Hitler on veel elus ja põgenenud välismaale. Kahtlused hakkasid levima ja jätkuvad tänaseni kõige metsikumate fantaasiatena selle kohta, mis Hitleriga tegelikult juhtus.2017. aastal, pärast kaht aastat katkematuid läbirääkimisi Vene võimudega pääsesid Jean-Christophe Brisard ja Lana Paršina salajaste toimikute juurde, mis puudutasid Vene spioonide uskumatut jahti Hitleri surnukehale, samuti füüreri viimaste päevade tunnistajaks olnute ülekuulamisi. Ja mis peamine: Moskva nõustus neile näitama inimjäänuseid: kuuliauguga koljutükki ja lõualuud. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu õnnestus saada luba neid jäänuseid teaduslikult uurida. Kreml väidab, et need kuuluvad Hitlerile. Kuid kas see vastab tõele?Põnevuselt spiooniromaaniga sarnanev uurimine paneb Hitleri surma küsimusele lõpliku punkti. Brisard ja Paršina kummutavad kõik varasemad vandenõuteooriad füüreri surma kohta. Hämmastava täpsuse ja järjekindlusega tungivad nad ühte võimsamatest ja vastuolulistest salateenistustest, viies meid Hitleri punkrisse tema viimastel tundidel – ja lahendades ajaloo kõige kurikuulsama lahendamata juhtumi.Ajakirjanik ja reporter Jean-Christophe Brisard on teinud dokumentaalfilme, peamiselt diktatuuridest. Ta on kirjutanud ka mitu raamatut, sealhulgas „Diktaatorite lapsed” (koostöös Claude Quételiga, eesti keeles 2015).Lana Paršina on sõltumatu ajakirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Tema tööde hulka kuuluvad dokumentaalfilm Stalini tütrest (2008) ja „The Singer Who Fell” (2015).

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Ta võttis ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset ning kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Eriti suured võimalused avanesid Timo Lainele rännakuteks siis, kui ta aastail 1991–1992 õppis Tartu Ülikoolis.Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi selle maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning mitmes Ida-Euroopa ülikoolis (Venemaa, Läti, Poola ja Tšehhi) töötanud soome keele ja kultuuri lektor.

Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima.1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.E-raamat ei sisalda fotosid.