Книги, похожие на «Tiit Sepa, Mis tähtsust sel on»

Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.

Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine.Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik …

Enne teda oli ohvreid 54. Kellest saab ohver number 55?Põnevik, milles tapja on pidevalt teiega ja mille lõpp paneb teid õhku ahmima.Wilbrook on Lääne-Austraalia äärealal asuv unine linnake, mis piirneb miilide ulatuses metsiku loodusega, kuhu inimese jalg pole kunagi astunud. Linn on koduks politseiseersant Chandler Jenkinsile, kes juhib uhkustundega sealset väikest politseijaoskonda. Põhiliselt tuleb tal tegeleda kodutülide ja kaebustega lärmi üle.Kõik muutub ühel kuumal päeval, kui Chandleri jaoskonda vaarub vigastatud mees. Teda katab kuivanud veri. Ta nimi on Gabriel. Mees räägib Chandlerile kõigest, mida mäletab. Ta uimastati ning sõidutati mägedes olevasse majakesse, kus ta käed ahelaisse pandi. Mehe nimi, kes ta sinna viis, oli Heath. Heath ütles Gabrielile, et temast saab number 55. Tema viiekümne viies ohver.Heath on sarimõrvar.Kui algab jaht mõrvarile, satub samasse jaoskonda Heathi-nimeline mees, kes väidab, et keegi Gabriel võttis ta vangi. Gabriel oli Heathile öelnud, et temast saab ohver number 55.Gabriel on sarimõrvar.Kaks kahtlusalust. Kaks täpselt ühesugust lugu. Kumb neist räägib tõtt?James Delargy on kirjutanud ühe 2019. aasta põnevaima debüütloo. Ta kirjeldab meisterlikult kauget Lääne-Austraalia linna ja selle elanikke, kes kõik on haaratud jahist sarimõrvarile. Romaani põhjal on valmimas ka film.

Liberaalse kasvatusega ning igas ettevõtmises kirglik ja jõuline Emilia Sauri teeb elus valikuid, mis XX sajandi alguse Mehhiko meestekeskses maailmas on lausa ennekuulmatud: ta võtab vabaduse armastada kahte meest, laseb end haarata revolutsiooni- ja sõjakeerisesse ning pühendab elu oma suurele kutsumusele – arstiametile. Emilia on moodne Ladina-Ameerika naine, kes pöördub ühtviisi nii kaasaegse kui traditsioonilise meditsiini poole ning tegutseb ühesuguse loomulikkusega nii New Yorgis kui ka kõige kehvemas Mehhiko kolkakülas.Ángeles Mastretta kuulub silmapaistva Mehhiko autorina kaheldamatult Ladina-Ameerika kirjanduskaanonisse, oluline on ka tema tegevus naiste õiguste eest seismisel. Ligi kahekümnesse keelde tõlgitud romaani „Armuvalu“ eest pälvis Mastretta 1997. aastal esimese naisena Ladina-Ameerika tähtsaima kirjandusauhinna, Rómulo Gallegose preemia, mida antakse välja aasta parima hispaaniakeelse romaani eest.

Jutuvestja ja laululind. Surev kirjanik ja tema näidendite staar. Härra Psühhoanalüüs ja tema tagala. Miki-Hiire isa ja ristiema. Rokikuningas ja lapspruut. Kõige esimene biitli-abielu. Elektritoolil lõppenud abielu. Kaks geeniust. Playboy ja printsess. Ja veel mitu lugu, rääkimas inimese südamest ja ajast selle konkreetse südame ümber.Raamatus on tuntud isikute inspireerivaid armastuslugusid läbi aegade. Gustav Suits ja Aino Thauvón-Suits, Walt ja Lillian Disney, Marie ja Pierre Curie, John ja Cynthia Lennon, Mihhail Gorbatšov ja Raissa Gorbatšova, Diana Frances Spencer ja Dodi Fayed…