Книги, похожие на «Tiit Sepa, Mis tähtsust sel on»

Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada ainult endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest. Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud.„Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust. Seejuures on ka negatiivsed tegelased, kelle hirmud ja igatsused on sageli tavalised, tema romaanides väliselt igati usaldusväärsed.“Sonntags ZeitungIngrid Noll, sündinud 1935. aastal Šanghais, õppis Bonnis germanistikat ja kunstiajalugu. Ta on kolme täiskasvanud lapse ema ja paljukordne vanaema. Pärast laste kodust lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaallugusid, mis kõik said bestselleriteks. Die Häupter meiner Lieben on saanud Glauseri auhinna ja on ka filmitud, nii nagu paljud teisedki romaanid.

Peter Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar, on operatsioonijärgselt haiglas ja jagab palatit vana tuttava Stephan Fankhauseriga, kes on särav isiksus. Kuuekümnendate lõpus oli ta vabameelne mässaja, pidas hiljem mitmeid ameteid ja sai lõpuks Baseli rahvahoiukassa pangadirektoriks. Nüüd on ta raskelt haige. Ühel ööl, kui Hunkeler on just unetablette neelanud, jälgib ta, kuidas rubiinsõrmusega meditsiiniõde teeb naabrile süsti. Kummaline on aga asjaolu, et Fankhauser püüab end ägedalt süstimise vastu kaitsta. Ja kas polnud öövalveõel tavaliselt alati teemantsõrmus? Järgmisel hommikul, kui Hunkeler ärkab, on Fankhauser surnud. Kas nägi Hunkeler kõike vaid unes? Ta pole endas kindel, aga ta otsustab asja põhjalikult uurida. HANSJÖRG SCHNEIDER, sündinud 1938 Aaraus, töötas pärast germanistika stuudiumit ja dissertatsiooni lisaks muudele ametitele ka õpetaja ja ajakirjanikuna ning teatris. Tänu oma näidenditele on ta üks kõige enam lavastatud saksakeelne dramaturg, aga Hunkeleri krimid on reeglipäraselt śveitsi bestsellerite nimekirjas, neid on ka palju filmitud Mathias Gnädingeriga peaosas. Aastal 2005 austati autorit Friedrich Glauseri nimelise preemiaga. Ta elab vabakutselise kirjanikuna Baselis ja Schwarzwaldis.

Neli üksteisele võõrast inimest on kadunud ja nende asukohast pole jälgegi. Peale ühe. Nende kadumispäeval sai igaüks valge sünnipäevakaardi napi sõnumiga:SINU KINGITUS ON MÄNGKAS SA JULGED MÄNGIDA?Politsei ei muretse – see on ju kõigest mäng. Aga pereliikmed on paanikas. Ühe ohvri tütar veenab psühholoogi ja eradetektiivi dr Augusta Bloomi asja uurima. Kui Bloom süveneb kadunud inimeste elusse – nende käitumisse, motiividesse, isikuomadustesse –, leiab ta midagi, mis kõiki ohvreid ühendab. Ja see on midagi tõeliselt ohtlikku.Kui mäng kogub üha uusi osalejaid, kui üha uued pered kaotavad lähedase, peab dr Bloom ajaga võidu jooksma, et mängujuht paljastada. Kas ta mängib end neile kätte?Mis juhtub, kui just ohvrid on need, keda tuleb karta?Leona Deakin alustas tegevust psühholoogina Lääne-Yorkshire’i politseis ning töötab nüüd tööpsühholoogina. See on tema esimene põnevik. „Kaunilt välja mõeldud, kaunilt kirja pandud, esimesest hetkest kaasahaarav ja nii hirmus, kui olla saab.“ Lee ChildKADUMISMÄNG on käestpandamatu debüütromaan, mis pöörab kadunud isiku süžee pea peale. Mis oleks, kui kadujad ise on need, keda tuleb karta? Leona Deakin on kasutanud psühholoogina saadud kogemusi, et kirjutada tõeliselt närvesööv põnevik. Teos, mis paneb mõtlema, millised halvaendelised ajendid võivad peituda nende inimeste peas, keda me enda arvates läbi ja lõhki tunneme.