Книги, похожие на «Tiit Lääne, Kristjan Palusalu»

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.

Dirigent Eri Klas on eriline fenomen Eesti kultuuriloos, kes koos Georg Otsa, Gustav Ernesaksa, Neeme Järvi ja Arvo Pärdiga kuulub Eesti muusikamaailma superviisikusse. Ta on olnud staar džässmuusikuna ja Eesti Raadio meeskvarteti lauljana. Ta on mängeldes ületanud lõhe kergemuusika ja klassika vahel, provintsi ja metropoli vahel, Eesti ja välis-Eesti vahel.Dirigent on side lava ja orkestri vahel, aga Eri Klas on ühendanud ka ajastuid ja kultuuriruume. Eesti kultuuri suursaadikuna on tema teod, nagu Rahvusooper Estonia lähetamine Stockholmi või Pariisi, jäänud tänaseni ületamatuks.Loomulikult mõjutas Eri kujunemist tema enda eriline isiklik lugu, mida me selles raamatus samuti ei unusta. Erilisest Erist räägivad Heli Lääts, Peeter Saul, Eino Baskin, Kalju Terasmaa, Mai Murdmaa, Helgi Sallo, Aivar Mäe, Jüri Leiten, Ariel Klas, Erkki-Sven Tüür, Hans Mirka, Toomas Velmet, Arne Mikk, Jaan Talts ja paljud teised.

Soomepoiss Hans Karro jutustab raamatus oma seiklusrikkast elust, nõukogude ajal kulaklikuks kuulutatud kodutalust Palgimäest ja selle elanike saatusest ning eesti rahva kannatustest 20. sajandi sõdade ja okupatsioonide aastail.