Книги, похожие на «Tiit Lääne, Kristjan Palusalu»

“Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse ema, olen abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen…. Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud,” kirjutab Nele Siplane raamatu sissejuhatuses. Raamat annab ülevaate islami olemusest, rääkides samas ka autori enda teest islamini, seda üldse mitte ainuvõimalikuks teeks pidades. “Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu. Islam tähendab mulle ennekõike siiski eluviisi kui sellist. Tähendab juhatust, mille järgi rahujalal elada,” kirjutab ta. Raamatu sõnum on, et iga päev on uus päev, on uus algus, on uus võimalus. Iga päev on parim päev ja täna on esimene päev nende päevade jadas. Autorist: Nele Siplane on Egiptuses El Mansūras elav eestlanna, kellelt on varem ilmunud raamatud “Egiptimaa. Eestlanna Elu loori varjus”, “Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd” ning kes on kokaraamatu “Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos” kaasautor.

2005. aastal linastus Imbi Paju samanimeline film, mis kajastab tema ema ja tädi ning paljude teiste inimeste saatust, millele jättis jälje Nõukogude okupatsiooni aegne terrorirežiim. Raamatus läheb autor veel sügavamale Eesti ajalukku ja hakkab otsima okuptasiooniaegadel kaduma läinud eesti identiteeti. Loosse mahuvad teiste hulgas ka Eesti rootslased, vanausulised, juudikogukond jt vähemusrahvad. Raamatule on kirjutanud eessõna president Toomas Hendrik Ilves, kes ütleb muuhulgas: „ … „Tõrjutud mälestused” on impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi.” Autor usub, et alles läbi valulise ajaloo tungides võime me jõuda inimlikuma ja õnnelikuma ajaloo lätteni. „Tõrjutud mälestused” ilmus soome keelde tõlgituna 2006. aasta detsembris ja on saanud soome lugejaskonna sooja vastuvõtu. Sel aastal ilmub raamat lisaks eesti keelele ka rootsi keeles ja seda tutvustatakse septembris Göteborgi raamatumessil.

Eesti sõjalistest missioonidest ehk sellest, mida missioonidel tehakse, miks sinna minnakse, mida missioonisõdur tunneb ja mõtleb, on raamatuid napilt. Enamik sõdureid jätab oma loo rääkimata. Sageli ei tea lähedasedki, millega ta kaugel kokku puutub, sest perekondi pigem säästetakse. Ja mõnest asjast ei saagi rääkida, ei tohi. Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ning ei pruugi mõnele meeldida. Kuid see-eest paneb see mõtlema, ja eriti hea, kui paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna. Raamat sobib lugemiseks kaitseväelastele, nende pereliikmetele, tublidele inimestele, kes peavad plaani kandideerida missioonile, ajakirjanikele, õpetajatele ja kõigile neile, kes tahavad missioonidest ja seal viibivate inimeste eluolust rohkem teada.***Kristo Pals on kaitseväe allohvitser, kes alustas ajateenistust 1997. aastal õhutõrjedivisjonis, kust ta 2002. aastal edutati kaitseväe peastaapi. Nii on ta seal üks staažikamaid staabiallohvitsere. Kristo on läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja USA sideohvitseri baaskursuse. Missioon Malis oli talle pigem juhuslik kui teadlik valik, selle eesmärk oli kogeda uut ja avastada maailma. Kristo on aktiivne riigikaitseõpetaja ning suurima riigikaitseõpetust korraldava MTÜ Riigikaitse Rügement juht ja üks asutajaid. Kuid mehel on ka suur kirg ja hobi väljaspool sõjaväelase elu – vanatehnika ja saunaskäimine. Teda võib seega tihti näha Ilmandu vanatehnika- ja saunaklubis saunabussis leili võtmas või vana Volgaga noorpaare sõidutamas.

Kui Jüri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse sõudetrenni jõudis, ütles ta treenerile otsesõnu, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jättis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Mõni päev hiljem uuris ta koduköögis kalendrit ja teatas, et jõuab 1988. aastal olümpiale. Vend Erkiga sõlmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks.