Книги, похожие на «Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat»

Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu, kust ei puudu ka paras annus irooniat.

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

Tõlkinud Jana Linnart Toimetanud Kristiina Ainelo Kujundanud Siiri Timmerman 348 lk Kirjastus Tänapäev 2013. aastal šokeeris 29-aastane Edward Snowden maailma, kui lahkus Ameerika Ühendriikide luuresüsteemist ja paljastas, et USA oli salaja loomas vahendeid kõigi telefonikõnede, SMS-ide ja e-kirjade sanktsioneerimata jälgimiseks. Selles raamatus räägib Snowden esimest korda, kuidas ta aitas seda süsteemi üles ehitada ja miks otsustas selle avalikustada.

„Just nii, härra seersant!“ (2014) on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii:„Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, „kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla“ ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääkimata.“

"See on hoogne ja haarav lugu geniaalsest tennisevirtuoosist, kaheksateistkümne suure slämmi võitjast, kes kõigest hoolimata on alati jäänud iseendaks.Ühe vähese ajakirjanikuna tunneb raamatu autor René Stauffer Federeri ning teda ümbritsevat väga lähedalt ‒ ta on aastaid Federeriga kaasa reisinud, näinud oma silmaga, kuidas Federer 2016. aastal ootamatult hooaja katkestas ja kuidas ta pärast kriisi taas tippu tõusis. Stauffer kirjeldab põhjalikult, millised inimesed, treenerid ja meetodid on Federeri uskumatule karjäärile kaasa aidanud ja miks jääb tema mõju tennisemaailmale kestma ka pärast tema aktiivse karjääri lõppu."