Книги, похожие на «Gunnar Press, Uba. Toomas Uba»

Vilja Savisaar-Toomast on otsustanud tõmmata joone oma eelmise ja praeguse elu vahele. Ta teeb seda valusalt, aga ausalt. Meie ees rullub lahti ilusa maatüdruku teekond Eesti poliitilise seltskonna absoluutsesse tippu. Hind, mis sel teekonnal maksta tuli, on ränk.

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid

Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. Ega sa palju olnule ei mõtle, sest tähtis on, mis tuleb. Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte… Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga… Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule.Ei õnnestunud need loodki siin nii, nagu kirjutama hakates lihtsameelselt ette kujutasin – ei õnnestunud kirja panna ainult mälupilte: kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused, ulatudes tsaariajast tänasesse päeva.Mari Saat

raamat sarjast Olümpiavõitjad

“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.