Книги, похожие на «Gunnar Press, Uba. Toomas Uba»

Tõeline kunstnik ei kopeeri kunagi tegelikkust, ta interpreteerib seda enda sisemaailma kaudu. Selleks kasutab ta mitmesuguseid, olemuselt tinglikke meetodeid. Kunstniku taotlused, valitud teema ja idee tuuakse vaatajani maalikunsti vahenditega – värvidega. Tõeline kunstiteos saab sündida vaid talendi olemasolul. Selles raamatus antakse lühike ülevaade eri aegadest pärit, eri stiile esindavatest ja erinevate käekirjadega maalikunstnikest, kel kõigil on üks ühine joon – neile kuulub maalikunsti austajate siiras tänu ja sügavalt aupaklik kummardus. Tänu neile elab meis nii kaugete aegade kui ka tänapäeva maalikunst. Raamat on tekstipõhine ja mustvalge. Teoses käsitletud maailmakuulsad kunstnikud: Botticelli, da Vinci, Michelangelo, Raffael, Tizian, Rubens, Rembrandt, Goya, Delacroix, Degas, Cezanne, Monet, Repin, Gauguin, van Gogh, Munch, Toulouse-Lautrec, Kandinsky, Picasso, Chagall, Dali.

Vene helilooja Serovi sõnul seisneb muusika jõud selles, et ta täiendab poeesiat, tõestades, et kõike ei saa või peaaegu ei saa väljendada sõnades. Me ei tea ega võigi kunagi teada, kes leiutas muusika, nagu me ei tea, kes leiutas kõne. Iidsetest aegadest on inimene tundnud vajadust väljendada oma tundeid laulmise kaudu. Aga kus on laulud, seal on ka muusika. Muusika on aidanud pidudel lõbutseda, kõlanud religioossetel tseremooniatel ja teatrietendustel, pannud töö jõudsamalt edenema. Iga sajand on andnud meile palju suurepäraseid muusikuid. See raamat esitleb neist 21, pakkudes ülevaadet nende teostest ja eluteest. Teoses käsitletud maailmakuulsad heliloojad: Vivaldi, Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Rossini, Schubert, Berlioz, Chopin, Liszt, Wagner, Verdi, Strauss, Brahms, Tšaikovski, Grieg, Puccini, Sibelius, Stravinski, Kálmán, Gershwin.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.