Книги, похожие на «Gunnar Press, Uba. Toomas Uba»

Monograafias „Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit” vaatleb kirjandusteadlane Thomas Salumets nii avaldamata kui ka avaldatud allikaid kasutades Jaan Kaplinski elu ja loomingut, tema kujunemist inimese ja kirjanikuna, elu- ja loomingufilosoofiat ja ühendab selle kõik tervikuks „sunnita kujunemise” mõiste kui Kaplinski mõtteviisi läbiva tunnusjoone abil. Raamatu esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde, ent pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis ja kasvas. Autor valgustab sel moel Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ja jälgib mõningaid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui ka avalikus elus. Thomas Salumets on eesti päritolu kanada kirjandusteadlane, Vancouveri Briti Columbia ülikooli kirjandusprofessor. Ta on olnud Balti Uuringute Edendamise ühingu esimees ja ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja. 2015. aasta maikuus valiti Salumets TÜ audoktoriks. Oma teadusuuringutes on Salumets tegelenud Liivimaaga seotud saksa autorite F.M. Klingeri ja J.M.R. Lenzi loominguga, oma õppetöös ja kirjutistes on ta järjepidevalt tutvustanud eesti kirjandust, nt J. Krossi, V. Luige, T. Õnnepalu, U. Masingu, S. Oksaneni jt loomingut.

Fred Kudu oli legendaarne kergejõustikutreener, kellel olid suured teened kergejõustiku mitmevõistluse arendamisel Eestis. Tema paremate õpilaste hulka kuulusid 1964. aasta Tokyo olümpiamängude hõbemedaliomanik Rein Aun, legendaarne Heino Lipp, Euroopa juunioride meister Valter Külvet, Euroopa meister Linda Ojastu ja paljud teised.Ta oli pikka aega ka NSVL koondise mitmevõistluse vanemtreener ning Müncheni olümpiamängudel võitsid tema hoolealused Nikolai Avilov ja Leonid Litvinenko kuld- ja hõbemedali.

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“Vahur Laiapea,dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator„Ivar Heinmaa filmib kaheksatkümmet erinevat kriisi ja sõda viiekümnes riigis. Belglane Pieter-Jan De Pue filmib Afganistanis aastaid visalt oma uhket „Valgustatute maad“. Istub neli korda vangis, kaotab kogu võttetehnika ja filmib edasi võimalikult lihtsate vahenditega (käsitsi üles keeratava kaamera vedru ei vaja elektrit). Ameeriklane Matthew Van Dyke filmib, sõdib ja istub vangis Liibüas. Jõuab üksikkambris vaimsesse ummikseisu, aga teeb auhinnafilmi.Vahur Laiapea läheb Afganistani, kus teenimist Nõukogude vägede koosseisus tal õnnestus noore mehena vältida. Käib seal viis korda, kuni Taliban ta röövib ja julgeolekuteenistus vangi paneb. Istub kaks kuud vanglates kahel pool mõttelist rindejoont.Mulle tunduvad need kõik palverännakutena, mille käigus otsitakse elu mõtet. Teiste eludesse süüvides püütakse leida üles iseenda elu sügavam tähendus. Paraku purunevad nende rännakute käigus tihti kodused pered, kukuvad kokku ripakile jäänud töösuhted. Ja hiljem juureldakse, ega elu mõtestamine hoopis elu purustanud.Siinse raamatu kirjeldus on täpne, napp ja klaar. Ometi jääb midagi avamata. Midagi, mida ehk Vahur isegi praegu ei tea. Mina jään ootama kokkuvõtet, mille ta teeb vast aastate pärast. Kas Afganistanis käigud olid vaeva ja riske väärt? Kas need aitasid kedagi, kas mõtestasid ta elu ja filmimehetööd? Kas kõiges oli mingi suurem tähendus või õpetus? Aga võimalik, et kui midagi säärast on, on see nii isiklikes vahetutes kogemustes kinni, et sõnastamisel pole mõtet. Sarnast kogemust omamata ei saaks ma aru nagunii.Nii ei oska ma õieti kuhugi taustsüsteemi asetada ka praegust raamatut, mis pisarateni puudutas. Aga heade tekstidega on tihti nii. Sa tead, et midagi neis on, aga lõpuni lahti hammustada ei oska. Tekstid jäävad paika panemata, küll aga käivitavad veel hiljemgi uusi mõttekäike.“Peeter Sauter raamatu järelsõnas

Iga inimene on väärtus ja Jumala kingitus. Vaimulik Jaan Tammsalu oskab seda igapäevaelus märgata ja ka kuulajatele kantslist selgeks teha. Kaheksas eri suunas arenevas vestluses räägivad Tallinna Jaani koguduse õpetajaga elu olemusest ja tahkudest Mårten Andersson, Toomas Paul, Tunne Kelam, Anu Raud, Robert Jürjendal, Alar Seim, Mart Tarum ja Laila Kandi-Tammsalu.„Ma olen kõigiga püüdnud hästi läbi saada, aga see ei ole olnud mitte kintsu kraapiv läbisaamine, vaid tänulikkus. Kui keegi arvab, et on inimesi, keda ei tohi üldse millegi eest tänada, sest nad on arvaja meelest vales selts- või erakonnas ja seetõttu halvad, siis mina olen kindel, et kõikides inimestes võib midagi head leida. Tänulikkus avab uksi ja muudab. Mulle väga meeldib lugu, kuidas üks kirikuõpetaja oli kõigi kohta alati midagi head rääkinud. Selle üle imestati väga ja küsiti, et kas tal ka kuradi kohta oleks häid sõnu öelda. Mees mõtles natuke ja vastas: „Jah, ta on väga visa vend.““