Книги, похожие на «Antonio Muñoz Molina, Talv Lissabonis»

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.

Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda.Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.