Книги, похожие на «Antonio Muñoz Molina, Talv Lissabonis»

Toimetanud Maia Tammjärv Korrektuur Kai-Riin Meri Kujundanud Villu Koskaru Illustreerinud Sirly oder 184 lk Kirjastus Tänapäev Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast. Nende ja raamatu ülejäänud lugude ühendavaks elemendiks on põgusad või juhuslikud kohtumised, millest võivad tekkida veidrad kogemused ja üllatavad tagajärjed. Osa lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikus «Eesti novell». Tauno Vahter (snd 1978) ei ole enne avaldanud ühtegi raamatut.

Ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest.Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid.Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse."Lui Vutoon" on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud.Romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha.

Pärast tütre välismaale õppima saatmist teeb Anna oma elus kannapöörde: ta võtab abielupuhkuse, sõidab Hispaaniasse ja hakkab uuesti maalima. Lõpuks ometi saab ta pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta aga ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. Kas neil jätkub jõudu andestada?

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn!„Clea“ on Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ viimane raamat. Kui romaani kolm eelnenud osa käsitlesid Teisele maailmasõjale eelnenud aega, siis „Clea“ liigub ajas edasi, rääkides sellest, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda. Nagu „Justine’is“ ja „Balthasaris“ jutustab lugu minategelane, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik Darley. See puudutab peamiselt tema armusuhet biseksuaalse maalikunstniku Cleaga ja mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.Lawrence Durrell (1912?1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti keeles 2016., teine ? „Balthasar“ 2017. ja kolmas osa „Mountolive“ 2019. aastal.Lawrence Durrelli neljaosaline romaan „Aleksandria kvartett“ on tema tuntuim ja hinnatuim teos, mida ta ise kirjeldas kui „moodsa armastuse uurimist“. Tetraloogia vaatleb Egiptusesse väljarännanute seltskonna seksuaalseid ja poliitilisi intriige enne Teist maailmasõda ja selle ajal.„Justine’is“ (1957, ee 2016) üritab minategelane Darley, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik, leppida oma suhte lõppemisega tumeda, kirgliku ja mitmetahulise Justine Hosnaniga.„Balthazar“ (1958, ee 2017) on nimetatud Darley sõbra, arsti ja müstiku järgi, ning see kirjeldab Darley romantilist suhet Justine’iga filosoofilisemalt.„Mountolive“ (1958, ee 2019) on Inglise suursaadiku David Mountolive’i narratiiv. Selles avaneb minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist.„Clea“ (1960, ee 2020) kirjeldab Darley jõudmist teadmisele, et andekas Clea Montis on naine, kellele ta on tõeliselt määratud, ning mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.„Aleksandria kvartett“ on kahtlemata armastuslugu, aga romaani tõeline kangelane on Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö“ maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida“.Tetraloogia igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Nii meelitab autor lugejat kätte võtma romaani järgmisi osi, avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult.

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv