Книги, похожие на «Йенс Лапидус, Sthlm delete»

Islandil muusikuna töötavat Risto Lauri on kuluaarides nimetatud Eesti kirjandusmaailma uueks täheks, kelle jõuline stiil eristub tuntavalt. Risto Facebookis avaldatud mõtted hakkasid koheselt silma paljudele, neist sündis ka 2013. aastal kirjastuses SE&JS avaldatud raamat «Islandile. Teekond ja päralejõudmine.» Käesolev teos on mõtteline jätk esimesele raamatule, kuid seekord mahukam, julgem ja «tsenseerimata», sisaldades lugusid, mis on sündinud täiesti omalaadsest, mitte kedagi külmaks jätvast maailmanägemusest.

Üks südamlikumaid raamatuid, mis mulle üle pika aja on kätte sattunud. – Jennifer NievenAastaid tagasi oli Rachel armunud Henry Jonesi. Päeval enne kolimist pistis tüdruk poisi perekonnale kuuluvas raamatupoes tema lemmikraamatu vahele armastuskirja. Ta jäi ootama. Kuid asjata.Nüüd on Rachel tagasi ja peab töötama raamatupoes poisi kõrval, keda ta parema meelega, kui vähegi võimalik, näha ei tahaks. Parema meelega oleks Rachelil hoopis mujal – ta tahaks põgeneda kusagile, kus reaalsus teda kätte ei saaks. Sest tema venda ei ole enam ja Rachel ei suuda kujutada ette tulevikku ilma temata.Ka Henry tulevik ei tõota tulla eriti paljulubav. Tema tüdruk jättis ta maha. Tema ema tahab ära müüa nende koduks oleva raamatupoe ja ta perekond on lagunemise äärel.Külg-külje kõrval raamatupoes töötades, ümbritsetuna tuhandetest raamatutes tärkavatest armastuslugudest, taipavad nad, et kuigi sul ei pruugi alati elu üle kontrolli olla ja kuigi elu võib olla ka täiesti väljakannatamatu, on võimalik, et mõnikord sõnadest ja armastusest ja uutest võimalustest täiesti piisab.See on lugu armastusest.See on lugu raamatute armastamisest.See on lugu raamatupoest, kus kliendid jätavad raamatute vahele kirju võõrastele, armsamatele, poeetidele, sõnadele.See on lugu Henry Jonesist ja Rachel Sweetiest, kes olid kunagi parimad sõbrad.Nüüd on Rachel tagasi. Ta otsib oma tulevikku raamatutest, mida inimesed armastavad, ja sõnadest, mille nad endast maha jätavad.Mõnikord on vaja luuletajaid.

Keegi ei pääse sellele saarele piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni ja elektriaiaga piiratud kuut hektarit eeskujulikku muru ning hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asub ilmetu hoone – psühhiaatriahaigla patsientidele, kes valdavad äärmiselt salastatud teavet. Üksikpalatisse lukustatud erijärelevalve all läänetiiva 4. korrusel on hoolealune nr 5312, kes on hinnatud kõrge riskiga patsiendiks ja ravimeid täis pumbatud.Kuid patsienti nr 5312 eristab teistest üks oluline asjaolu – ta pole hull. Kui ta tahab ellu jääda, peab ta välja selgitama, missugused jõud ta haiglasse saatsid ja kes on valmis kõigeks, et ta elavate kirjast kustutada.

Anton Pavlovi poeg Tehhov on viidanud, et püss esimese vaatuse seinal teeb pauku viimases. Juhtub aga nii, esimeses vaatuses käivad hoogsad paugud ära ning krimiuurijad Andres Västrik ja Rita Leidpalu olgu targad ning tehtku kindlaks, milline püss hiljem seinale riputada. Sest, vaadake Pärnumaal on igal mehel vintraud kodus ja ka paugu tegemiseks on paljudel põhjus. Kui puud saaksid rääkida…