Книги, похожие на «Laura Barnett, Meie võimalikud elud»

Helju Rebase lühijutud on põneva intriigi ja ootamatu lõpuga. Luubi all on inimese psühholoogia keerdkäigud, altruism, egoism ja vastavate tegude tagajärjed. Lühiromaanis „Altrus“ on lustakalt, ent ka iroonia ja sarkasmiga kirjeldatud inimese olukorda ühiskonnas, kus leidub totalitaristlikke jooni. Autor on sündinud Tallinnas, ülikoolis käinud Tartus, lõpetanud Moskvas aspirantuuri ja töötanud seal arvutuskeskuses. Tema loomingut on avaldatud Venemaal, Belgias, Hollandis, Iisraelis, Kanadas; mitmetes antoloogiates (koos vendade Strugatskite, V. Pelevini ja M. Velleri loominguga); veebiajakirjas Reaktor, antoloogias «Läbi valu ja vaeva». Uude jutukogusse on koondatud autori lugude paremik.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.

Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul. Kuigi terve küla aitab lapse otsimisele kaasa, teda ei leita ning kuuldused ja kahtlustused on kiired levima. Kakskümmend aastat hiljem juhib poisi vanem õde Veronica Stockholmis grupiteraapiavestlust. Ootamatult liitub grupiga keegi noormees, kes räägib oma lapsepõlvest, mälestustest ühe poisi kadumise kohta. Tema jutt on hirmutavalt tuttav. Naine tunneb, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et püüda leida vastust küsimusele, mida keegi enam ei soovi esitada. Mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus? See suvi ei ole veel praegugi lõppenud. Auhinnatud Rootsi krimikirjanik Anders de la Motte töötas enne kirjutama asumist politseiniku ja turvajuhina. „Suve lõpp” on kaasakiskuv ja melanhoolne põnevik. Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.