Книги, похожие на «Teffi, Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal»

Autobiograafiline raamat esimesest eesti kergejõustiklasest, Jüri Tarmakust, kes on võitnud olümpiamängudel kuldmedali.

“Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse ema, olen abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen…. Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud,” kirjutab Nele Siplane raamatu sissejuhatuses. Raamat annab ülevaate islami olemusest, rääkides samas ka autori enda teest islamini, seda üldse mitte ainuvõimalikuks teeks pidades. “Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu. Islam tähendab mulle ennekõike siiski eluviisi kui sellist. Tähendab juhatust, mille järgi rahujalal elada,” kirjutab ta. Raamatu sõnum on, et iga päev on uus päev, on uus algus, on uus võimalus. Iga päev on parim päev ja täna on esimene päev nende päevade jadas. Autorist: Nele Siplane on Egiptuses El Mansūras elav eestlanna, kellelt on varem ilmunud raamatud “Egiptimaa. Eestlanna Elu loori varjus”, “Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd” ning kes on kokaraamatu “Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos” kaasautor.

Ivar Stukolkin oli esimene Eesti ujuja, kes jõudnud olümpiavõiduni. Samuti on ta jäänud tänaseni meie kõigi aegade noorimaks olümpiavõitjaks – Moskva mängudel 1980.aastal oli Stukolkin 19-aastane. Ja kõige noorem on ta olnud ka tippspordist loobujate seas, lahkudes suurest spordist 25-aastaselt. Täna seob teda spordiga kuulumine Eesti Olümpiavõitjate Kogusse ja rotatsiooni põhjal on ta alates 2007.aastast kandnud kogu presidendi tiitlit. Kolm kõrgharideust omandanud Eesti ujumisajaloo esinumber võtab sedagi ametit talle omase tõsidusega.

Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu, kust ei puudu ka paras annus irooniat.

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.