Книги, похожие на «Teffi, Šampanja teetassidest. Minu viimased päevad Venemaal»

"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslasedräägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast jasuurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja,väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika vihapidajaga.Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autoridpeategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõelelähemal.Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõnaAnsipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tarturajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipivalitsuste ministrid.Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiividematerjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid.Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oliligipääs raskendatud.Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ningkirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljudelähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."

See raamat rändab koos Lehte Hainsalu, tema inimeste ja tema Tartuga. Autori sõnul on see ühe inimese teekond „Tartu mail eesti, vene, saksa, vene ja eesti ajas“. „Olla üheksavägine“ liigub ajas ja elusündmuste vahel vastavalt vajadusele edasi-tagasi-edasi, peatudes ja jälle tagasi pöördudes, nii et olulised hetked räägitakse lahti mitmest vaatenurgast. Üks elu, üheksa vaadet.

Tõlkinud Jana Linnart Toimetanud Kristiina Ainelo Kujundanud Siiri Timmerman 348 lk Kirjastus Tänapäev 2013. aastal šokeeris 29-aastane Edward Snowden maailma, kui lahkus Ameerika Ühendriikide luuresüsteemist ja paljastas, et USA oli salaja loomas vahendeid kõigi telefonikõnede, SMS-ide ja e-kirjade sanktsioneerimata jälgimiseks. Selles raamatus räägib Snowden esimest korda, kuidas ta aitas seda süsteemi üles ehitada ja miks otsustas selle avalikustada.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

13. oktoobril 1972 rammis Uruguay õhujõudude lennuk 3600 meetri kõrgusel Andides mäge. Lennuki pardal oli 45 inimest, nende hulgas ka Uruguay Old Christiansi ragbiklubi, teel mängima ühe Tšiili parima ragbimeeskonna vastu.„Me kukkusime alla. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse. Me oleme siin lõksus.“Ellujäänud 16 inimesel tuli oodata 72 päeva – nad päästeti 23. detsembril 1972.„Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus,“ alustab autor Nando Parrado ilustamata kirjeldust neist päevist. „Meie lugu võis küll inspireerida miljoneid inimesi kui jutustus inimhinge vastupidavusest, kuid minu jaoks olid need mägedes veedetud päevad täis südamevalu, õudu ja asendamatuid kaotusi,“ ütleb ta.