Книги, похожие на «Michael North, Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu»

"Raamat räägib üksikasjaliku loo elujõulisest eesti perekonnast läbi rohkem kui saja aasta, mille sisse mahuvad ka raudkülmad pildid arreteerimisest, ülekuulamistest NKVD kongides ning võitlusest surmaga stalinistlikus sunnitöölaagris Norilskis, kust eluga pääsesid vähesed.” JUSTIN PETRONEVeskitalu noorperemehe Jaan Lausingu mälestused kahe sõja vahelisest Eestist, aga ka Siberi-aastatest on kirja pannud lapselaps Tarmo. Kuigi kitsamalt ühe perekonna lugu, kannab see sissevaatena Eesti ajalukku laiemat sõnumit inimlikkusest, väikeste eluliste seikade saatuslikkusest ning ühe rahva elujõust ja vastupidavusest.Raamat annab suurepärase võimaluse tutvuda 20. sajandi Eesti saatuslike hetkedega läbi 1923. aastal sündinud “Taadu" silmade. Helge ja magus “Eesti aeg”, kurjakuulutavalt põnev Teine maailmasõda, järgnenud nälg ja viletsus ning uue ja sootuks teistsuguse, nõukoguliku elu ülesehitamine – seda kõike hõlmab ühe inimese pöördeline lugu. Jaan Lausingu mälestusi täiendab galerii silmapaistvatest pereliikmetest ja üleaedsetest, kel paraku ei õnnestunud 1940ndaid üle elada. Siberist pääsenute tegeliku elu ja Eesti NSV olude kirjeldus astub väitlusesse nüüdisajal leviva nõukogude nostalgiaga.

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

Viljakas proosa- ja lastekirjanik Richard Roht (1891–1950) alustab teoses “Tsaari ohvitser” oma mälestusi tagasivaatega viimastesse kooliaastatesse – lõpetamata jäänud reaalkooli- ja tehnikumiaastatesse, kuna kirjanduslik tegevus võttis enamuse ajast. Järgnevad boheemlaseaastad, “raisku läinud elu”, kuni saabus 1914. aasta ning sõjaväkke kutsuti kõik tagavaraväelased ja esimese järgu maakaitseväelased, nende hulgas ka raamatu autor. Roht kirjeldabki elu ilmasõjaaegses tsaari armees ning enda tõusmist reamehest ohvitseriks.

See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.