Книги, похожие на «Michael North, Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu»

Valge rinne : kirjeldusi vene kodusõjast kaasaegsete ja isiklike mälestuste põhjal. Sisu: – Mässuliste orjade maa – Kornilovi vandenõu – Kerenski – Venemaa diktaator – Bõhhovi vangla – 25. oktoober – Stavka viimased päevad – Bõhhovi vangide põgenemine – Doni kasakate riik – Taandumine Kubani steppidesse – Võitlusi Jekaterinodari ümber – Kornilovi surm – Kasakad parandavad meelt – Võidujooks naftale – Punaste hirmuteod – Liitlaste tulek Mustale merele – Denikini võidutee – Batjko Mahno – Röövlipealikud rahvakangelaste osas – Lõunarinde varisemine – Valge Siber – Volga kangelane – kindral Kappel – Riigipööre Omskis – Koltšaki üürike hiilgeaeg – Kõuekõmin idast – Mässuleegid tagalas – Hõbeseeklid – Kappel ülemjuhatajana – Reedetud admiral hukatakse – Pihkva valgekaart – Põhja-Lääne armee – Eestlased vallutavad Pihkva – Balahhovitši vägiteod – Batjko ihkab kättemaksu – Judenitš Petrogradi väravail – Kaotatud mäng – Lõppvaatus – Bermondti avantüür – Rinne Põhja-Jäämere ääres – Nurjunud ettevõte – Arhangelski langemine – Parun Vrangell – Lootusetu võitlus – Koduta ja isamaata.

Uimastitest Kolmandas Reichis teatakse seni üsna vähe. Norman Ohler poeb toonastele kurjategijatele sõna otseses mõttes naha alla ning uurib, mis voolas nende soontes. Aarjalasele kohasest puhtusest jääb asi kaugele, pigem võib öelda, et tegemist oli keemiliselt sakslastega – ja see keemia oli üsna toksiline. Kus ideoloogiast enam ei piisanud, aidati ohjeldamatute farmakoloogiliste vahenditega kaasa, samal ajal kui ametlikult aeti ranget „uimastivastase võitluse“ poliitikat.Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. See preparaat – mille toimeainest on saadud praegune crystal meth – oli toona igas apteegis vabalt kättesaadav ning sellest sai Natsi-Saksamaa rahvadroog. Ka nn karske kantsler Hitler sirutas meelsasti käe farmakoloogilise stimulandi järele: kui ta 1944. aasta talvel viimaseks pealetungiks käsu andis, oli ta ammu sõltuvuses opioidist nimega Eukodal, mis on tugevama toimega kui heroiin. Vahetpidamata sai ta oma ihuarstilt mitmesuguseid dopingaineid, kahtlaseid hormoonpreparaate ja ka karme narkootikume. Ainult sel moel suutis diktaator säilitada oma sõgedust kuni lõpuni välja. Ohler uuris seni ligipääsuta materjale ning vestles selle aja kaasaegsete, sõjaajaloolaste ja meditsiiniteadlastega. Tulemuseks on raputav ja faktitruu raamat. „Patsient A“ koostamist toetas tunnustatud Saksa ajaloolane Hans Mommsen, kes kirjutas raamatule järelsõna. Tema lõpphinnang: „See raamat siin muudab kogupilti sõjast.“