Книги, похожие на «Michael North, Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu»

Kirjaniku ja sõjandusanalüütiku VIKTOR SUVOROVI „Vanakuradivanaema: Suure Aastakümne kroonika“ on grandioosne 1950ndate lõpu ja1960ndate aastate alguse sündmuste ajaloo rekonstruktsioon. Sel aastakümnelseisis kogu inimkond Nõukogude Liidu ja USA vastasseisu tõttu Kolmandamaailmasõja künnisel, üksnes karvavõrra eemal hukust globaalsestuumakatastroofis. See raamat räägib poliitilistest intriigidest javõimuvõitlusest Nõukogude juhtkonnas, kahe üliriigi ja nende eriteenistustevastasseisust, salajastest luureoperatsioonidest ja inimestest, kes esmalttõukasid inimkonna huku äärele ja seejärel päästsid. Autor jutustabBerliini ja Kariibi kriiside tõelistest põhjustest, millest vaikib ametlikpropaganda, põimides kõigile teadaoleva info kokku vähetuntud faktide jasündmustega. See sensatsiooniline versioon toimunust purustab tavalisedettekujutused ja müüdid XX sajandi keskpaiga poliitiliste võtmesündmusteliikumapanevatest jõududest ja põhjustest.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Raamat käsitleb riigisaladuse kaitse teemat uudselt ja samas ka piisavalt ammendavalt. Teoses vaadeldakse riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis. Vaatamata sellele, et käsitletavast perioodist on varsti möödas terve sajand, on raamatus käsitletavad probleemid vägagi päevakohased ka tänases Eestis. Millist informatsiooni ja miks riik salastab? Kas riik ei kasuta salastamist elanikkonna julgeoleku tagamise asemel hoopis millegi kinnimätsimiseks? Kas saladused on ikka piisavalt kindlalt kaitstud?Ajaloodoktor Ivo Juurvee näol on tegemist autoriga, kes omab lisaks väljaarendatud ajaloolase baasoskustele väga head arusaama õigusteadusest ja krüptograafiast, ja kellel on missioon rikastada Eesti ajalooteadust seni läbiuurimata teema käsitlusega. See raamat on oma sisutiheduselt ja faktoloogialt tähelepanuvääriv. Peateema taustal joonistub ilmekalt välja Vabariigi esimese 20 aasta ajalugu.Teos on varustatud põhjaliku ingliskeelse kokkuvõttega (Protection of Classified Information in Estonia 1918–1940).

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda. Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid.Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.