Книги, похожие на «Charles Eisenstein, PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul»

Kuidas muudab tehnika areng meie elu ja äritegevust ning kuidas sellega sammu pidada? Rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteedid Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson selgitavad oma teises raamatus, millises suunas areneb maailma ettevõtlus uuenenud tehnika ajastul ja kuidas see muudab inimeste elu.Masinad on mõõtmatult lihtsustanud meie elu ja tööd, täites hetkega ülesandeid, mis vajasid varem palju inimesi ja arvukaid töötunde. Kohe on käes ka see aeg, kui masinad suudavad mõelda ja otsustada ‒ kohati pareminigi kui inimesed.Platvormid on kujundanud äri enneolematuks. Maailma populaarseim meediaomanik Facebook ei loo ise sisu, suurima väärtusega jaemüüjal Alibabal endal ei ole ladusid ja suurim majutusteenuse osutaja Airbnb ei oma kinnisvara.Inimesed selle raamatu pealkirjas tähistavad meid. Meie loome sisu sotsiaalmeedias, üürime välja korterit, pakume isikliku autoga sõiduteenust, toetame innovatsiooni- või kultuuriprojekte … Meie käsutuses on tehnika, mis on võimsam kui kunagi varem. Ja rohkem kui kunagi varem on meil vaja teadvustada, mida me väärtustame ja mida soovime. Meie enda ja kogu ühiskonna edu ning heaolu nimel peaksime mõtlema mitte sellele, mida tehnika meiega teeb, vaid sellele, mida me ise tahame tehnikaga peale hakata.MIT Sloani ärijuhtimise kooli juhtivteadur Andrew McAfee ja professor Erik Brynjolfsson kirjutavad selgelt ja tabavalt tehisintellektist, suurandmetest ja jagamismajandusest, olukorda siiski liigselt lihtsustamata. Raamat on teenäitajaks sellistegi firmade juhtidele, kelle ettevõtted on veel esirinnast kaugel, aga vajaksid arusaadavat ülevaadet tehnika arengusuundumustest, mis võib-olla pole ‒ veel ‒ nendeni jõudnud.

Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab „Aruka investori taskuraamatu“ autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid.1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest.Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni.Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega.Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: „John Bogle’i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega.” Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.

Kuidas saab ettevõtte, mis pole kunagi kasumit teeninud, olla väärt miljardeid dollareid? Miks mõned idufirmad meelitavad ligi suuri investeeringuid ja teised mitte? Aswath Damodaran on finantsprofessor ja kogenud investor ning ta väidab, et loo võim on see, mis ettevõtte väärtust peamiselt mõjutab. Kui lisada nn liha luudele (ehk lugusid arvudele) siis veenab see isegi kõige ettevaatlikumaid investoreid riskima. Äris on olemas jutuvestjad, kes punuvad veenvaid lugusid, ja numbriinimesed, kes koostavad sisukaid mudeleid ja aruandeid. Damodaran väidab, et need mõlemad pooled on eduks vajalikud, kuid ainult nende kahe kombineerimine loob ärile väärtuse ja aitab seda hoida.Aswath Damodaran oli ka 2018. aasta Nordic Business Forumi üks peaesinejaid.

2008. aastal laastas Eestit majanduskriis, tuues kaasa rekordkõrged laenuintressid, töökohtade kaotused ja sissetulekute vähenemise. Olin selleks ajaks lõpetanud 2 kõrgkooli. Mul oli “taskus” diplom õigusteaduses ning bakalaureusekraad ettevõtluses ja ärijuhtimises. Olin aastaid olnud pühendunud palgatöötaja, kelle jaoks töökoht oli olulisem kui tervis, suhted või pere. Seetõttu tuli ka minu jaoks ootamatuna nii töökoha kaotus kui selgusehetk, et minu väärtus palgatöötajana tööjõuturul ei suuda katta majandustõusu tingimustes kogutud kohustusi. Leidsin väljapääsu ettevõtlusest, asutades oma esimese ettevõtte 2008. aastal ja luues võimaluse sissetulekute suurendamiseks – hakkasin ettevõtjaks palgatöö kõrvalt.2017. aasta mais loobusin palgatööst ja karjäärist finantssektoris. Palgatööst loobumine oli pikalt ette planeeritud ja kaalutletud otsus, kuna jõudsin palgatööl punkti, kus ei leidnud enam vastust küsimusele, millist väärtust ma loon. Lõputud koosolekud, aruanded ja tulekahjude kustutamine oli väärtuse loomise lükanud tagaplaanile. Midagi oli vaja muuta.Julge unistada, oska tegutseda!

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller!Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute „heasoovijatega“. Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu „Julgege juhtida“ autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.