Книги, похожие на «Mihkel Oja, Orgasmiraamat»

Kuidas hellitada hullumeelseid ideid, mille abil võidetakse sõdu, ravitakse haigusi ja muudetakse tööstustLehekülgi: 344Wall Street Journal bestseller.Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post.Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall.Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena.Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

See ei ole tavaline seksikäsiraamat. Siin ei jääda peatuma rahulduse saavutamisel, vaid minnakse ka naudingutest veel edasi. Juhatatakse teed.See on pikk ja käänuline tee, ääristatud paljude tabude ja saladustega. Sel teel võidakse aeg-ajalt kalduda ka kahtlasematele radadele. Aga just nii jõutakse lõpuks sinna, selle rõõmuni.Ja veelgi kaugemale.

Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata.Tema esimene katse ei lõppenud hästi.Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni.Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest.Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud.Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta.***„Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!”Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjadhttp://luiged.blogspot.com.ee/https://www.facebook.com/ TrioToRio/„See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.”Kertu Jukkum„Elujaatav, vabastav, lõbus.”Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor„See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.”ajalehe Daily Mail lugemissoovitus„Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.”Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com)

Briti kirjaniku ja blogija Michelle Thomase aus, südamessetungiv ja hirmnaljakas lugu elust vaimuhaigena, aga ennekõike sellest, kuidas tulla toime s*ttade diagnooside, s*ttade terapeutide, s*ttade ravimite ja s*ttade inimestega, kes mõistmise asemel kipuvad jalga taha panema. See on raamat, kuidas s*tast võitjana välja tulla. Kõigest hoolimata.