Книги, похожие на «Michelle Thomas, Minu s*tt terapeut»

Mõned inimesed väidavad tõsimeeli, et neid ümbritsevad idioodid, ning ühed ütlevad seda sagedamini kui teised. Kindlasti oled oma elus sattunud olukordadesse, kus kommunikatsioon on häiritud, näiteks oled püüdnud oma partnerit milleski veenda, kuid see ei õnnestunud nii, nagu kavatsesid või lootsid. Või lahkunud koosolekult täielikus segaduses, sest sa ei saanud ühestki kohalviibijast aru. Või ei saanud teised aru, mida sina öelda tahtsid. Kas tuleb tuttav ette?Sellest humoorikalt kirja pandud rahvusvahelisest menuraamatust leiad vastused paljudele käitumismustrite ja isiksustüüpidega seotud küsimustele ning hakkad mõistma ka seda, miks ühe kolleegi töölaud on alati segi või kuidas suhelda ülemusega, kes ei paista kunagi ühtegi sinu mõtet kuulavat. Üks on kindel, pärast seda raamatut hakkad aru saama, mida sind ümbritsevad inimesed tegelikult tahavad sulle öelda, ja märkad rõõmuga, et idioote sinu ümber jääb üha vähemaks.Thomas Erikson on Rootsi käitumisteadlane, lektor, koolitaja ja kirjanik. Raamat „Idioodid minu ümber” (2014) on nüüdseks tõlgitud 25 keelde ja see on ilmunud 40 riigis.

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.

Kuidas öelda oma lapsele „ei“ viisil, mis oleks ühelt poolt kindel ja selge, teiselt poolt aga armastav?

Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi «tõelise eestlase» väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! «Eestlase käsiraamatust» leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!Vahur Kersna: "Eelarvamused kukuvad «Eestlase käsiraamatut» lugema jäädes kildudeks.See raamat on justkui jooksu pealt plõksitud album fotodest, kuhu Mihkel elu jooksul on kogunud inimesi. Tundub, et üsna valimatult, ülevalt ja alt, paremalt ja vasakult. Nüüd siis vaatame koos neile piltidele otsa ja – mida me näeme?! Pagan, see seal on ju tädi Maimu! Ja kas too paks kärakas ei ole mitte ülepõllu Lembit? Aga seal – raisk, olengi mina vä!?Mõnedele nägudele on Mihkel vuntsid külge joonistanud, mõnedele ninadele ja kõrvadele lisanud fotoshopis volüümi. Aga see on kunstniku õigus. Ja kui me lepime kokku, et tegu on kunstiga, siis nuusi kustotsast tahes – teos ei lõhna ei psühhotroonikute, absindi ega lihtsa meeltesegaduse järele. Tegu on valusalt kaine, tõu- ja stiilipuhta fotokaprealismiga."EPL 8.11.2017Raul Ranne: «Kindlasti on see lustakam ja hoogsam kui seitsme aasta eest ilmunud tuimavõitu „Sellised nad on… eestlased” (autorid Hilary Bird, Lembit Öpik, Ulvi Mustmaa). On kohti, mis panevad muhelema. Mõnd eestlasi n-ö defineerivat nähtust kirjeldab Raud nauditavalt hoogsalt.»EPL 8.11.2017Raamatust leiad pika ja põhjaliku testi, mis selgitab välja mitu protsenti õiget eestlast sinus tegelikult on!