Книги, похожие на «Riho-Bruno Bramanis, Õhk riisiterade vahel»

Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu, kust ei puudu ka paras annus irooniat.

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa

Ajakirjanik Ene Hion on kogunud ja kirja pannud mälestused oma kolleegist, nüüdseks legendaarsest Valdo Pandist, keda võib pidada Eesti raadio- ja teleajaloo ikooniks, epohhiloovaks loominguliseks isiksuseks. Hion, keda sidus Pandiga paarikümneaastane koostöö raadios ja televisioonis, avab meile Valdo Pandi fenomeni läbi enda ja kolleegide mälestuste, tutvustades mehe tegemisi ja avades tema isikupära kujunemise telgitaguseid, andmata sealjuures liigseid hinnanguid ning kiskumata esile suhtedraamasid. Lugu suurmehest on kirja pandud niisama hoogsalt ja värvikalt, nagu oli ka Pandi enda mitmekülgne isiksus. Lugedes suurmehe tegudest oma aja valguses, vakatab muu maailm just samuti, nagu omal ajal vakatas Pandi teleülekannete ajaks ülejäänud elu terves Eestis. Igale ajakirjanikule on aga käesolev teos lausa kohustuslik kirjandus, sest äratundmist ja õpetlikku jagub nende kaante vahel küllaga.Eriti huvitavaks teevad raamatu katked Valdo Pandi enda tekstidest ja märkmetest, mida pole kunagi varem trükis avaldatud. Ühtlasi on see esimene teos, millest leiame Valdo Pandi loomingu ülevaate.

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.