Книги, похожие на «Grupp autoreid, Ants Rulli – kirurgia professor»

Esimene ja ainuke autobiograafia, milles elav legend Elton John räägib ausalt ja avameelselt oma erakordsest elust, selle tõusudest ja langustest, mis jätavad häbisse ka kõige hullemad Ameerika mäed, ning hullumeelsest elustiilist, nagu seda võib näha hiljuti linastunud filmis „Rocketman“.Arglik poiss nimega Reginald Dwight kasvas üles Londonis Pinneri linnaosas. Ta kandis Buddy Holly prille ja unistas, et temast saab kunagi kuulus poplaulja. Esimene tõeline läbimurre sündis kahekümne kolme aastaselt Ameerikas, kus ta jahmatas publikut erkkollaste traksipükste, tähemustrilise T-särgi ning tiibadega saabastega. Kuid tema muusika raputas neid veelgi enam. Elton John oli saabunud ja muusikamaailm oli muutunud igaveseks.Eltoni elu on olnud dramaatiline, selles leidub nii sügavat valu ja kaotust kui ka silmipimestavaid triumfe: alates kõige esimestest tagasilükkamistest kuni peadpööritavate tõusudeni edetabelite tippu; enesetapukatsest Los Angelesi villa basseinis kuni diskotamiseni printsess Diana ja kuninganna Elizabethiga; manipuleerivast emast ja külmast isast sõpruseni John Lennoni, Freddie Mercury ja George Michaeliga, heategevusliku aidsifondi asutamisest kuni Broadway vallutamiseni „Aida“, „Lõvikuninga“ ja „Billy Elliottiga“. Kõige selle varju peidetud alkoholism, narkosõltuvus ja veel muudki.See raamat on soe, avatud ja avameelne ning Elton ei hoia midagi tagasi. Ta kirjutab varjamatult oma kirgedest ja muredest ning sellest, kuidas armastus ja suhe David Furnishiga ning isakssaamine aitas tal muuta oma elu.

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid