Книги, похожие на «Lucy Worsley, Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk»

Kui 20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, polnud see asjatundjatele mingi üllatus. Saavutuse tegi enneolematuks asjaolu, et ta võitis kõik üksteist mängitud partiid, alistatute hulgas oli ka suurmeister Samuel Reshevsky. Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata. Kaheksa aastat hiljem võitis Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga Nõukogude Liidu esindaja Boriss Spasski ja tuli maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel ja isegi ei kaitsnud oma tiitlit Anatoli Karpovi vastu. Mis siis juhtus?Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest, Brady rõhutab, et käesoleva raamatuga püüab ta varem kasutamata dokumentide ja sadade intervjuude abiga lahti mõtestada seda salapärast alkeemiat, millega Bobby mõjutas arusaama malest kümnete miljonite inimeste mõtetes. Muuhulgas on kasutatud ka KGB ja FBI arhiivides leiduvaid materjale nii Bobby kui ka tema ema Regina kohta. Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.""Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.