Книги, похожие на «Egert Rohtla, Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast»

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.

Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud.Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.