Книги, похожие на «Egert Rohtla, Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast»

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad.Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.Mirjam Johannes

Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega. Vahur Afanasjev

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.Heilika Pikkov

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.