Книги, похожие на «Manona Paris, Minu Moskva»

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes.Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

See kolmas BaltimaaKas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte.Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea.Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.

Populaarse raamatu parandatud ja täiendatud uustrükk, lisatud on foto ja epiloog. Raamat räägib loo sellest, kuidas endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. „Buenos Airese hing on ülbe ja pirtsakas; samas ka üllas ja suuremeelne,” ütleb autor. „Ühel hetkel virutab ta sulle õelalt naerdes sellise paugu, et vajud põlvili, veremaik suus; teisel hetkel teeb sulle uskumatuna näivaid suuremeelseid kingitusi.”

Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Aga millises sadamas? Kord elab Margus Tais, nädala pärast tervitab ta Indiast, siis on juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, ning edasi on plaan põigata Jaapanisse, et sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi Universaal-Universum varustaja, just seepärast elab ta enamiku aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kullerfirmadega, kembeldes tolliametnikega siin ja seal. Vahele tuleb seiklusi öistes baarides ja Aasia pruudi otsingul, ning ikka ja jälle mõni tõlkes kaduma läinud salapärane lugu. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see ilus naine laua peal? Miks teeb see ärimees ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale «jess» ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti?Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama.