Книги, похожие на «Aleksander Aivar Sarapik, Margit Arndt-Kalju, "Meie vaimulikud". Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik»

See raamat on eelkõige nn vilepuhuja lugu, isiklik, kuid suure üldistusastmega triller. Dokumenteeritud algusest lõpuni. See on Skandinaavia pankade ning meie meedia, ametiühingute ja poliitilise eliidi korruptsiooni avaldamine pretsedenditul moel.Samuti on see Ida-Euroopa lugu ajast peale vabariikide iseseisvuse taastamist. Või siis kriitika selles kohta, kui vähe iseseisvust meil tegelikult on.Hannes Veskimäe töötas kümme aastat pankades. Ta räägib isikliku loo raha kummardamisest ning miks ta sellest võõrdus, kaitstes Eesti ettevõtjaid Swedbankis peale 2008. aasta kriisi ning luues Nordea panka ametiühingu töötajate kaitseks.

Enam kui suurepärane mälestusteraamatja ajalehe New York Timesmüügihitt profitennisest – „Avatult“ onkaasakiskuv lugu ühe märkimisväärsemehe sama märkimisväärsest elust.Andre Agassi tulevik oli kindlaksmääratud juba enne seda, kui ta võrevoodistvälja kasvas. Agassi, keda olitennisetšempioniks lihvinud nõudlik jatujukas isa, võitis 22aastaselt oma esimesekaheksast suure slämmi auhinnast, mistõi endaga kaasa rikkuse, kuulsuse jatennisemaailma kõrgeimad auavaldused.Kuid nagu Agassi käesolevas raamatuspaljastab, oli ta väljaspool tenniseväljakutõnnetu, segaduses ning oma suurtesaavutustega pidevalt rahulolematu.Ta kirjutab siiralt varajasest edust ningebamugavast suhtest sellega, abielustfilminäitleja Brooke Shieldsiga, kasvavasthuvist heategevuse vastu, jutustablugejale haaravalt, äärmiselt detailseltparematest ja halvematest aegadest omasäravas karjääris.

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

Juhan Liivi huvilised saavad kirjadest rohkesti andmeid kirjaniku hingeseisundite, enesetunde, püüdluste ja armutundmuste kohta. Pidevalt on ta mures ja kimpus oma tervisega. Korduvalt rõhutab Liiv oma vaesust, mis takistab teda ka L. Goldinguga abiellumast. Rahapuudusel jääb teostamata unistus koos Liisaga oma ajalehte välja andma hakata; hiljem räägib luuletaja raamatukaupluse asutamisest. Ka see mõte jääb teostamata.