Книги, похожие на «Hannes Veskimäe, Vabariigi vaenlased»

13. oktoobril 1972 rammis Uruguay õhujõudude lennuk 3600 meetri kõrgusel Andides mäge. Lennuki pardal oli 45 inimest, nende hulgas ka Uruguay Old Christiansi ragbiklubi, teel mängima ühe Tšiili parima ragbimeeskonna vastu.„Me kukkusime alla. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse. Me oleme siin lõksus.“Ellujäänud 16 inimesel tuli oodata 72 päeva – nad päästeti 23. detsembril 1972.„Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus,“ alustab autor Nando Parrado ilustamata kirjeldust neist päevist. „Meie lugu võis küll inspireerida miljoneid inimesi kui jutustus inimhinge vastupidavusest, kuid minu jaoks olid need mägedes veedetud päevad täis südamevalu, õudu ja asendamatuid kaotusi,“ ütleb ta.

Enam kui suurepärane mälestusteraamatja ajalehe New York Timesmüügihitt profitennisest – „Avatult“ onkaasakiskuv lugu ühe märkimisväärsemehe sama märkimisväärsest elust.Andre Agassi tulevik oli kindlaksmääratud juba enne seda, kui ta võrevoodistvälja kasvas. Agassi, keda olitennisetšempioniks lihvinud nõudlik jatujukas isa, võitis 22aastaselt oma esimesekaheksast suure slämmi auhinnast, mistõi endaga kaasa rikkuse, kuulsuse jatennisemaailma kõrgeimad auavaldused.Kuid nagu Agassi käesolevas raamatuspaljastab, oli ta väljaspool tenniseväljakutõnnetu, segaduses ning oma suurtesaavutustega pidevalt rahulolematu.Ta kirjutab siiralt varajasest edust ningebamugavast suhtest sellega, abielustfilminäitleja Brooke Shieldsiga, kasvavasthuvist heategevuse vastu, jutustablugejale haaravalt, äärmiselt detailseltparematest ja halvematest aegadest omasäravas karjääris.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.

Einar Laigna (sünd 1937) on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuteülese perspektiivi. Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks. Käesolev raamat on tagasivaade Einar Laigna eluteele, kus leidub kohtumisi suurepäraste inimestega ning loomulikult ka inimlike puuduste ja nõrkustega. Oma elule vaadates tõdeb Einar Laigna vaid üht: «Olen kätel kantud!»