Книги, похожие на «Aleksander Aivar Sarapik, Margit Arndt-Kalju, "Meie vaimulikud". Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik»

"Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.""Kohtumine Lennart Meriga" on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.

raamat sarjast Olümpiavõitjad

“Võin julgelt öelda, et saavutasin tippspordis olles kõik, mis võimalik. Mul oli hea meeskond, suurepärased meeskonnakaaslased, teenekad treenerid. Olid võimalused oma võimete realiseerimiseks. Teha just seda, millest unistasid, mida soovisid,” ütles olümpiavõitja Viljar Loor. Eesti võrkpallilegendi Viljar Loori sportlasetee on harukordne. Viis korda järjest tuli Loor Nõukogude Liidu koondislasena Vana Maailma meistriks. Kaks korda maailmameistriks. Kahel korral võitis maailma karika. Oli osaline maailma võrkpalli rekordmängus, kui Nõukogude Liit kohtus 1982. aastal jalgpallipühamus Maracanal 96 000 pealtvaataja ees Brasiiliaga. Kõige tähtsamaks peab ta aga ikkagi Moskva olümpiakulda. “Olümpiavõit on maksimaalne tipp, kõrgemale pole sportlasel kuhugi püüelda,” kinnitas Loor.