Книги, похожие на «Catherine Merridale, Lenin rongis»

Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima.1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.E-raamat ei sisalda fotosid.

KUJUNDAJA: Jan GarshnekTOIMETAJA: Lauri VanamölderKEELETOIMETAJA: Lyyli VirkusLK ARV: 200ILMUMISAEG: 2020Raamat räägib noore Eesti mehe läbielamistest Nõukogude sõjaväes NSVL lõpuaastatel. Sõda Afganistanis hakkab läbi saama, kuid oht sinna sattuda on ikka õhus. Kutsealusel on kolm valikut – hullumaja, vangla või sõjavägi. Ehk valikut tegelikult pole, tuleb minna. Ees ootavad kuud täis hirmu, ahastust, vägivalda ja otsatut lollust, mis on kõige sellega läbi põimunud. Ranged eeskirjad, karmid kirjutatud ning veel karmimad kirjutamata seadused. Joomarlus, varastamine ja üldine minnalaskmismeeleolu. Kas see armee võitis tõesti kunagi sõja?Tundidest said päevad, päevadest kuud. Emakeel kippus ununema. Saatus kandis autori kummalistesse olukordadesse ja salajastesse paikadesse. Taiga külma ja ülevasse tühjusse, kuumava kõrbe lämmatavasse lõõska. Teed ristusid erinevate rahvustega, erinevate tüüpidega. Moskva karmid rokkarid, Tuva tillukesed kurgulauljad, Vilniuse hea südamega tänavakaklejad, veendunud moslemitest kanepikollid, Siberi jubedad retsid. Jäi ainult lootus. Ja jäi muusika.Kindlat polnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Iga hetk võidakse sind saata impeeriumi teise otsa. Õhtul magama minnes pole kindel, kus ärkad ülejärgmisel hommiku. Või kas üldse ärkad.Margus Haav (1969) on ajalehe Sakala ajakirjanik, audiofiilse kallakuga melomaan, pühendunud ajaloohuviline, filmigurmaan, Viljandi kultuuriakadeemia lektor, vabakutseline humanist ja asjaarmastaja patsifist ning enam kui tuhande kultuuriarvustuse autor. Debüütromaan „Kuidas lõhnab kuri“ (2016) rändas tulevikumaastikel, „Alumiiniumist kurgid“ vaatab tagasi minevikku. Kui debüüdis oli kõik välja mõeldud, siis siin on kõik tõsi. Tasakaal peab olema.

Kirjastus Gallus hakkas välja andma Eesti vaimulikke tutvustavat raamatusarja „Meie vaimulikud“. Sarja avaraamat räägib vaimulikust, poeedist ja poliitikust Avo Üprusest.Uus raamatusari haarab endasse Eesti peamiste konfessioonide vaimulikke: luterlasi, katoliiklasi ja ortodokse. Raamatusarja koostaja ja toimetaja on ajakirjanik ja (keele)toimetaja Margit Arndt-Kalju, kaastoimetaja on vaimulik Avo Üprus. Igal aastal hakkab plaanide järgi ilmuma kolm-neli raamatut.„Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäevamaailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.Raamatusarjas esimese vaimulikuna avanev Avo Üprus üllatab lugejat oma mitmeplaanilisusega, rääkides intervjuude käigus ära oma elu selle kõige mustematest tahkudest kuni tõestuseni, et suur muutus inimese elus on võimalik. Piiblit tundvad inimesed ütlevad sellise nähtuse kohta, et see on Saulusest Pauluseks muutumise lugu.Avo Üprus ise näeb alati kindlalt ettepoole, mitte ei takerdu minevikku, millega ta mõnes mõttes teeb siinses raamatus lõpparve. Raamatu valmimisest räägib ta nii: „See oli intellektuaalselt huvitav, emotsionaalselt kurnav töö – annaks Jumal, et mitte ilmaasjata tehtud. Ma loodan, et selle raamatuga ei ole veel kõik öeldud minu elust ja tegemistest, vaid kingitakse veel päevi, kus edasi tegutseda.“

Värvikas ja humoorikas tagasivaade nõukaaega, kus poeletid olid tühjad, valitses defitsiit ja talongimajandus. Vana Tallinna liköör oli „kõva valuuta“ ja vajalikke asju tuli hankida tutvuste kaudu. Sel ajal oli hinnatud ametimees varustaja, kes kasvõi läbi tule ja vee kõik tööks vajalikud materjalid kohale pidi toimetama. Elukogenud varustaja muhedad memuaarid varustamise „peenest kunstist“ ja nõukaaja groteskidest.

Rainer Jancise autobiograafiline raamat “Metro Luminal” vaatleb samanimelise ansambli sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. Vaatluse all on 1980ndate aastate lõpu M. S. Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäri aegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana.Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada, mitte niivõrd autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke üleüldisema sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt.Autor püüab mitmekülgselt avada oma heliloomingu ja pillimängu telgitaguseid, sealjuures mitte jääda tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem mõtestada kõik üheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub läbi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mäss väikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos täiustab Eesti muusikaajaloo mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele.Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori põhjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud määral eneseiroonilist lähenemist. Kahtlemata ei ole võimalik ennast näha objektiivselt, samas on meie kõigi maailm vaid meie endi mõistmisvõime piiridesse mahtuv fiktsioon.