Книги, похожие на «Catherine Merridale, Lenin rongis»

Richard Roht kirjutas mitmes ainevallas, teda võib-olla kõige enam painanud teema oli sõjaaeg. Painavad muljed hiilisid kogu elu autori hinges ning nõudsid alatasast väljaelamist. Käesolevas raamatus „Sõjasõit“ kõneleb Roht ilmasõja-aegsetest isiklikest elamustest, teekonnast ja oludest Peterburist Bessaraabiani, tagalast ja rindelt, tsaari armeest ja revolutsioonijärgsest sõjaväest.

"Greifswaldi ülikooli uusaja professor Michael North (snd 1954) on alati vaadanud kaugemale ja teadnud, et mered mitte ei lahuta, vaid ühendavad inimesi. Suurema osa inimkonna ajaloost on just veesõidukid olnud ainuke tõhus vahend pidamaks ühendust meretaguste maadega. Uues raamatus astub Michael North pika sammu kaugemale eesti lugejale juba tuttavast „Läänemere ajaloost” (Varrak 2015, tlk Tea Vassiljeva). Merede ajalugu on esmajoones meresõidu ja kaubanduse ajalugu, ning koduste Euroopa veeteede kõrval on siin vähemalt sama olulised ka Aasia ja Aafrika mered ning maailmajagusid ühendavad ookeanid. Kuid kõneks on ka piraadid ja sõjamehed, looduseuurijad ja põgenikud. Maailmamere ajalugu on kaugemale pürgivate, sadamast horisondi taha suunduvate inimeste ajalugu, kes saavad üle pelgusest tundmatu ees ning liidavad maid ja rahvaid – alates esimesest paadisõidust soolastel lainetel kauges minevikus kuni ookeani kaitsmise ja säästliku kasutamise hädavajaduse tunnistamiseni tänapäeval. Avatus maailmale ja muutustele on alati olnud mereäärsete maade ja rahvaste suur võimalus ning eelis. Teaberikka raamatu lugeja avastab ikka ja jälle uusi tahke, mis sel moel näitavad suures plaanis ka Eesti ja tema rahva ajaloolise arengu tagamaid." – Anti Selart

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“Vahur Laiapea,dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator„Ivar Heinmaa filmib kaheksatkümmet erinevat kriisi ja sõda viiekümnes riigis. Belglane Pieter-Jan De Pue filmib Afganistanis aastaid visalt oma uhket „Valgustatute maad“. Istub neli korda vangis, kaotab kogu võttetehnika ja filmib edasi võimalikult lihtsate vahenditega (käsitsi üles keeratava kaamera vedru ei vaja elektrit). Ameeriklane Matthew Van Dyke filmib, sõdib ja istub vangis Liibüas. Jõuab üksikkambris vaimsesse ummikseisu, aga teeb auhinnafilmi.Vahur Laiapea läheb Afganistani, kus teenimist Nõukogude vägede koosseisus tal õnnestus noore mehena vältida. Käib seal viis korda, kuni Taliban ta röövib ja julgeolekuteenistus vangi paneb. Istub kaks kuud vanglates kahel pool mõttelist rindejoont.Mulle tunduvad need kõik palverännakutena, mille käigus otsitakse elu mõtet. Teiste eludesse süüvides püütakse leida üles iseenda elu sügavam tähendus. Paraku purunevad nende rännakute käigus tihti kodused pered, kukuvad kokku ripakile jäänud töösuhted. Ja hiljem juureldakse, ega elu mõtestamine hoopis elu purustanud.Siinse raamatu kirjeldus on täpne, napp ja klaar. Ometi jääb midagi avamata. Midagi, mida ehk Vahur isegi praegu ei tea. Mina jään ootama kokkuvõtet, mille ta teeb vast aastate pärast. Kas Afganistanis käigud olid vaeva ja riske väärt? Kas need aitasid kedagi, kas mõtestasid ta elu ja filmimehetööd? Kas kõiges oli mingi suurem tähendus või õpetus? Aga võimalik, et kui midagi säärast on, on see nii isiklikes vahetutes kogemustes kinni, et sõnastamisel pole mõtet. Sarnast kogemust omamata ei saaks ma aru nagunii.Nii ei oska ma õieti kuhugi taustsüsteemi asetada ka praegust raamatut, mis pisarateni puudutas. Aga heade tekstidega on tihti nii. Sa tead, et midagi neis on, aga lõpuni lahti hammustada ei oska. Tekstid jäävad paika panemata, küll aga käivitavad veel hiljemgi uusi mõttekäike.“Peeter Sauter raamatu järelsõnas