Книги, похожие на «Catherine Merridale, Lenin rongis»

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

Vene helilooja Serovi sõnul seisneb muusika jõud selles, et ta täiendab poeesiat, tõestades, et kõike ei saa või peaaegu ei saa väljendada sõnades. Me ei tea ega võigi kunagi teada, kes leiutas muusika, nagu me ei tea, kes leiutas kõne. Iidsetest aegadest on inimene tundnud vajadust väljendada oma tundeid laulmise kaudu. Aga kus on laulud, seal on ka muusika. Muusika on aidanud pidudel lõbutseda, kõlanud religioossetel tseremooniatel ja teatrietendustel, pannud töö jõudsamalt edenema. Iga sajand on andnud meile palju suurepäraseid muusikuid. See raamat esitleb neist 21, pakkudes ülevaadet nende teostest ja eluteest. Teoses käsitletud maailmakuulsad heliloojad: Vivaldi, Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Rossini, Schubert, Berlioz, Chopin, Liszt, Wagner, Verdi, Strauss, Brahms, Tšaikovski, Grieg, Puccini, Sibelius, Stravinski, Kálmán, Gershwin.

"Marmorluik" (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust.Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa