Книги, похожие на «Jerome Groopman, Kuidas arstid mõtlevad?»

Jennifer Worthi inspireeris seda raamatut kirjutama ühe uurimistöö autori soov, et kunagi kirjutaks keegi ämmaemandatest nii nagu James Herriot loomaarstidest. „Ämmaemand viibib iga sünni juures, ta on selle keskel, näeb kõike.“ St. Raymund Nonnatuse nunnadega koos töötades kogetud uskumatult liigutavaid, kurbi ja lõbusaid lugusid, mis elustavad 1950ndate East Endi, saadab värvikas kokni huumor. Raamatu järgi on loodud populaarne telesari „Kutsuge ämmaemand“ (2012, BBC).

Mis tunne on olla neurokirurg?Mis tunne on hoida kellegi elu oma käte vahel, teha sisselõige ollusesse, milles tekivad mõtted ja tunded?Mis tunne on elada edasi pärast seda, kui operatsioon, mis pidi päästma kellegi elu, on täiesti untsu läinud?Enam kui mis tahes teises meditsiiniharus peitub neurokirurgia puhul arsti vandes „mitte teha kahju“ kibe iroonia. Ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Kui te usute, et neurokirurgia on täpne ja peen kunst, mida praktiseerivad rahulikud ja distantseeritud kirurgid, sunnib see kaasahaarav, jäägitult aus jutustus teid meelt muutma. Hämmastava kaastunde ja siirusega paljastab üks tuntumaid neurokirurge opereerimise võidukad rõõmud, sügavalt liigutavad triumfid, piinarikkad läbikukkumised, painavad kahetsused ja hetked täis musta huumorit, mis on neurokirurgi elule iseloomulikud. „Ära tee kahju“ pakub unustamatu sissevaate lugematutesse inimlikesse draamadesse, mis leiavad aset tänapäevases rahvarohkes haiglas. Eelkõige on see õppetund lootusrikkusest olukordades, mil tuleb teha elu kõige raskemaid otsuseid.

Mõtted ja tunded ning see, mil moel lahendame oma igapäevaseid probleeme määrab selle, kas üldse ja millised haigused meil välja kujunevad. On olemas kindel seos nende dramaatiliste sündmuste vahel, mis tekivad inimese elus järsku, ning tekkinud haiguste vahel. Need teadmised on inimestel alati olemas olnud, kuid nüüd on need ka teaduslikult tõestatud. Esimesena kirjeldas neid seoseid Saksa arst dr. Hamer ja need uuringud on aluseks sellele, mida nimetatakse metameditsiiniks. Metameditsiin ei ole ravimeetod, vaid aitab inimesel mõista, missugused emotsionaalsed okid on seotud konkreetse haigusega. Seda mõistes on võimalik vabaneda hirmust, mis haarab raske diagnoosi saamisel. Oma emotsioone läbi töötades on inimesel võimalik oma paranemisele kaasa aidata. Raamatu autorid tunnevad põhjalikult metameditsiinilist lähenemist haigustele ja kirjeldavad teaduslikel uurimustel põhinevat lihtsalt ja mõistetavalt. Raamatus on põhjalik tabel, mis kirjeldab konkreetset emotsionaalset okki ja tekkida võivat haigust. Lisaks sellele kirjeldavad 8 inimest, kes on saanud tõsise diagnoosi, oma haiguse ja paranemise lugu.

Kes ei teaks mõnd sarnast lugu: nad on isa ja poeg, aga nende teed läksid lahku, sest poeg anti varakult võõrastele kasvatada. Aastate möödudes kohtuvad nad juhuslikult taas: mõlemad istuvad samas Arizonase vanglas, mõlemad on süüdi mõistetud ettekavatsetud mõrvas ja mõlemad tunnevad suurt huvi male vastu. Sellesed juhtumid on viinud diskussioonini: kas on olemas kurjategija või mõrtsuka geen? Või on see lihtsalt kuri juhus? Kas te pole esitanud endale küsimust, miks on inimesi, kes kunagi palju ei söö, aga sellegipoolest lähevad paksuks? Millised näevad välja mu tulevased lapsed? Miks elavad mõned inimesed “teenimatult” igivanaks, kuigi nad purjutavad ja suitsetavad, ning miks nii mõnigi tervise- ja spordifriik viskab varakult lusika nurka? Kas Kristusel on järeltulijaid? Kas geenid teavd, kes minust kord saab: modell, poliitik või sarimõrtsukas? Kas geneetik teab, millised haigused mind ohustavad? Kas ma olen tõepoolest abitult oma geenide võimuses? Ehk leiate vastuse mõnele neist küsimustest just sellest raamatust.

Pärast õnnetust või haigust ajukahjustusega silmitsi seistes võib tunduda, et kõik on läbi ning endist elu enam tagasi ei saa. On tõsi, et ajukahjustusega inimese ja tema lähedaste jaoks muutub elu suurel määral, kuid see ei tähenda, piltlikult öeldes, et kindad on igaveseks varna riputatud. Teadlik taastumine, sihipärane tegutsemine, eneseusk ja lähedaste tugi aitab muuta väga palju. Vahel isegi sel määral, et kindad saab taas varnast võtta. Ajukahjustus ei ole lõpp. Pigem on see väljakutse, millega ühisel jõul on kergem hakkama saada. Sellel teel ongi antud raamat praktiliseks ja kogemustega teejuhiks.