Книги, похожие на «Jennifer Worth, Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist»

Mis tunne on olla neurokirurg?Mis tunne on hoida kellegi elu oma käte vahel, teha sisselõige ollusesse, milles tekivad mõtted ja tunded?Mis tunne on elada edasi pärast seda, kui operatsioon, mis pidi päästma kellegi elu, on täiesti untsu läinud?Enam kui mis tahes teises meditsiiniharus peitub neurokirurgia puhul arsti vandes „mitte teha kahju“ kibe iroonia. Ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Kui te usute, et neurokirurgia on täpne ja peen kunst, mida praktiseerivad rahulikud ja distantseeritud kirurgid, sunnib see kaasahaarav, jäägitult aus jutustus teid meelt muutma. Hämmastava kaastunde ja siirusega paljastab üks tuntumaid neurokirurge opereerimise võidukad rõõmud, sügavalt liigutavad triumfid, piinarikkad läbikukkumised, painavad kahetsused ja hetked täis musta huumorit, mis on neurokirurgi elule iseloomulikud. „Ära tee kahju“ pakub unustamatu sissevaate lugematutesse inimlikesse draamadesse, mis leiavad aset tänapäevases rahvarohkes haiglas. Eelkõige on see õppetund lootusrikkusest olukordades, mil tuleb teha elu kõige raskemaid otsuseid.

Keskmiselt katkestab arst sümptomeid kirjeldava patsiendi jutu kaheksateistkümne sekundi jooksul. Just nii lühikese ajaga otsustavad paljud arstid, milline on arvatav diagnoos ja parim ravi. Sageli on sel moel tehtud otsused õiged, kuid ometi võib arst kriitilisel hetkel eksida – mõnikord fataalsete tagajärgedega. Raamatu autor Jerome Groopman toob välja arstide otsuseid mõjutavad tegurid ja mõtlemisprotsessid, analüüsides põhjuseid, miks arstid eksivad, ja näitab, millal ja kuidas oleks võimalik hoiduda kiirustades tehtud otsustest. Sageli piisab täpsema diagnoosi saavutamiseks sellest, kui patsient on oma jutu ja sümptomite kirjelduse paremini läbi mõelnud ning oskab seda ka selgelt arstile edasi anda. Kuigi patsientide lood on esitatud greianatoomialiku pingelisuse ja doktorhausiliku põnevusega, kasutab Groopman põhjalikke teadustöid, parimate arstidega tehtud sisukaid intervjuusid ning omaenda kogemusi nii arsti kui ka patsiendina: ta on paljud selles raamatus esitatud õppetunnid selgeks saanud omal nahal, omaenda vigade ja teda ravinud arstide eksimuste põhjal.

Mõtted ja tunded ning see, mil moel lahendame oma igapäevaseid probleeme määrab selle, kas üldse ja millised haigused meil välja kujunevad. On olemas kindel seos nende dramaatiliste sündmuste vahel, mis tekivad inimese elus järsku, ning tekkinud haiguste vahel. Need teadmised on inimestel alati olemas olnud, kuid nüüd on need ka teaduslikult tõestatud. Esimesena kirjeldas neid seoseid Saksa arst dr. Hamer ja need uuringud on aluseks sellele, mida nimetatakse metameditsiiniks. Metameditsiin ei ole ravimeetod, vaid aitab inimesel mõista, missugused emotsionaalsed okid on seotud konkreetse haigusega. Seda mõistes on võimalik vabaneda hirmust, mis haarab raske diagnoosi saamisel. Oma emotsioone läbi töötades on inimesel võimalik oma paranemisele kaasa aidata. Raamatu autorid tunnevad põhjalikult metameditsiinilist lähenemist haigustele ja kirjeldavad teaduslikel uurimustel põhinevat lihtsalt ja mõistetavalt. Raamatus on põhjalik tabel, mis kirjeldab konkreetset emotsionaalset okki ja tekkida võivat haigust. Lisaks sellele kirjeldavad 8 inimest, kes on saanud tõsise diagnoosi, oma haiguse ja paranemise lugu.