Книги, похожие на «Mihhail Gasparov, Kapitooliumi emahunt»

1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid. Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.

13 essee varal püütakse kaardistada ühte komplekssemat ühiskonda, mis on kunagi enne tööstuslikku ajastut eksisteerinud. Rooma ühiskond oli äärmiselt kirju ja vastuoluline: ühelt poolt kõrgelt arenenud linnakultuur, teiselt poolt Rooma ühiskonna talupoeglikud juured, sõjakus ja muistsete vooruste ülistamine; ühelt poolt roomlase suuremeelsus võõraste vastu, teiselt poolt tema eriline innukus vaenlaste peade maharaiumisel. Muistse roomlase identiteedi otsinguil käsitletakse põhjalikult ka vabaduse ja orjuse ning kodakondsuse ja inimsuse teemat.Sisukord: Vana-Rooma inimene (A. Giardina), Kodanik ja riigimees (C. Nicolet), Preester (J. Scheid), Jurist (A. Schiavone), Sõdur (J.-M Carrié), Ori (Y. Thébert), Vabakslastu (J. Andreau), Talupoeg (J. Kolendo), Käsitööline (J.-P. Morel), Kaupmees (A. Giardina), Vaene (C. R. Whittaker), Bandiit (B. D. Shaw), Humanitas: roomlased ja teised (P. Veyne).

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame? Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral… Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas? kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?