Книги, похожие на «Mihhail Gasparov, Kapitooliumi emahunt»

Üleminek romantismiajastust modernsesse ühiskonda tõi kaasa suuri murranguid. Ühiskond pidi lühikese aja jooksul kohanema industrialiseerimisest tingitud fundamentaalsete uuendustega. Raudteede kasutuselevõtt, töö- ja puhkeaja lahutamine ning linnade kasv muutsid inimese aja- ja ruumitaju. Käesolevas teoses vaadeldakse nende abstraktsete ühiskondlike muutuste taga seisvaid inimesi: teenijatüdrukuid, suurlinna elanikke, sisse- ja väljarändajaid, arste, töölisi, ettevõtjaid, kunstnikke, insenere, õpetajannasid ja teisi sotsiaalseid tüüpe, kes mängisid noil aegadel tähtsat rolli või olid tõusmas ühiskondlike muutuste keskmesse. Kolmeteistkümnes peatükis kirjeldavad tuntud ajaloolased nende inimtüüpide varal selle ajastu traditsioone, saavutusi ja muutusi. Seeläbi luuakse paeluv pilt inimesest tema ajas: majanduslik ja poliitiline elu, ent ka see, kuidas ta koges sündi ja surma, armastust ja seksuaalsust, tervist ja haigust, tööd ja tarbimist, usku ja teadust on nende käsitluste teema.Sisukord ja autoridSissejuhatus: 19. sajandi inimene (Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt)Tööline (Vincent Robert)Ettevõtja ja juht (Youssef Cassis)Insener (Sylvie Schweitzer)Arst (Oliver Faure)Usklik (Michela de Giorgio)Teenijatüdruk (Gunilla-Friederike Budde)Õpetajanna (Claudia Huerkamp)Kodanik (Gérard Noiriel)Sisse- ja väljarändaja (Frank Caestecker)Suurlinna elanik (Friedrich Lenger)Kunstnik (Ute Frevert)Aadlik (Giovanni Montroni)Talupoeg (Heinz-Gerhard Haupt, Jean-Luc Mayaud)Raamatus on iga autori kohta ülevaatlik taustateave, iga teema kohta kasutatud kirjanduse loetelu ning isikunimede register. Raamatu on tõlkinud Ursula Vent.Kaia Sisaski arvustust (Sirp, 29.03.2019) saab lugeda SIIT.Varem on samas sarjas ilmunud, kuid nii mõnigi neist paberil otsa saanud: „Vana-Kreeka inimene“ (2001), „Bütsantsi inimene“ (2002), „Keskaja inimene“ (2002), „Romantismiaja inimene“ (2003), „Vana-Rooma inimene“ (2005), „Valgustusaja inimene“ (2006), „Renessansiaja inimene“ (2010), „Vana-Egiptuse inimene“ (2012). Vaata kodulehelt täpsemalt, millised neist on välja antud ka e-raamatuna.2019. aastal ilmub ka 10. raamat «20. sajandi inimene».Sarja toimetaja ajaloolane Ursula Vent vastab Valle-Sten Maiste küsimustele (Sirp, 29.03.2019) SIIN.

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:„Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“

Raamatusse on kokku kogutud 50 olulist kõne ja teksti, mis annavad ülevaate eesti ajaloost ja eesti rahvusliku iseteadvuse kujunemisest ja olemusest viimase kahesaja aasta jooksul. Kõnede valikul on autor silmas pidanud, et raamatusse kaasatud tekstid raamistaksid Eesti ajaloo, annaksid edasi erinevate ajastute vaimu ning kõnetaksid lugejat ka käesolevas ajahetkes. Et lugejale avaneks võimalikult mitmekesine pilt, on kogumiku kaasatud haritlaste, poliitikute, EKP juhtide, dissidentide jt kõnesid-kirjutisi. Lagle Parek: “Soovitan seda raamatut lihtsalt osta, mitte ainult lugeda, sellepärast et see võiks olla riiulil ja kui sul vahel on vaja ennast mingisse aega paigutada siis kõnede kaudu on väga hea , see on selline raamat mis võib olla, või võib olla õige on öelda, peab olema.“

„Valitsuse maja“ ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine’i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi „Sõja ja rahu“, Grossmani „Elu ja saatuse“ või Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab „Valitsuse maja“ mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

„Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud,“ ütleb Kissinger. Üldiselt on inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid määratlenud omaenda korrakontseptsiooni. Igaüks on näinud ennast maailma keskpunktina ja pidanud oma eraldiseisvaid põhimõtteid universaalselt kehtivaiks. Kuid tänapäeval toimuvad rahvusvahelised suhted globaalsel alusel ja erinevad ajaloolised maailmakorra mõisted kohtuvad. Küsimus, mis tuleb lahendada, on kõigile rahvastele ühine – kuidas kujundada erinevad ajaloolised kogemused ja väärtused ühtseks korraks?Uus maailmakord – nagu iga varasemgi – sünnib vastusena teatud küsimustele. Kissinger sõnastab need küsimused nii: mis on uue rahvusvahelise korra põhiüksused? Millised on võimalused nende koostööks ja mis on need eesmärgid, mille nimel nad ühiselt tegutsema hakkavad? Kellest saavad selle korra põhimängijad – ja millises omavahelises ühenduses?Provokatiivselt ja veenvalt ühendab Kissinger ajaloolise ülevaate geopoliitiliste arengute prognoosidega. „Maailmakord“ on unikaalne teos, mille autor saakski olla vaid eluaegne poliitikakujundaja ja diplomaat nagu Kissinger.Henry Kissinger (snd 1923) on üks 20. sajandi mõjukamaid välispoliitika teoreetikuid ja praktikuid, kes mängis aastatel 1969–1977 USA välispoliitikas domineerivat rolli, töötades president Nixoni julgeolekunõuniku ja seejärel USA välisministrina. Välispoliitikas kaldus ta reaalpoliitikasse ning oli jõudude tasakaalu teooria pooldaja. 1973. aasta pälvis ta Nobeli rahupreemia. .392 lk