Книги, похожие на «Mihhail Gasparov, Kapitooliumi emahunt»

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse. Teistest eristuvaid inimesi kahtlustati läbikäimises kuradiga ja arvati, et nad täidavad saatana käske, et hävitada ristirahvast. Miks algas massiline arveteõiendamine just neil külma kliima aegadel, aga mitte näiteks keskajal, on siiani nüanssides veel selgitamata. Mälestused sellest suurest tragöödiast on muinasjuttude kaudu jõudnud meie aega välja. Nende sajandite jooksul kaotas nõiaprotsesside käigus oma elu hinnanguliselt sada tuhat inimest. Ka Eestis toimus suur hulk nõiaprotsesse. Teateid on 145 juhtumist, ent teist sama palju võis jääda ajalooallikatele saladuseks. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid kõik need häirisid talupoegade rahulikku elurütmi ja jätsid oma jälje, mis kandus edasi põlvest põlve. Selles raamatus on kirjeldatud toimunut säilinud allikate, rahvajuttude ja nende teoste põhjal, mis kirjeldavad toonaseid tagakiusamise doktriine. Selgub inimese mälu valikulisus: legendid olid leebemad kui tegelikkus nende taga.

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

Raamatus on käsitletud Stockholmis 1978. aastal Ants Kippari poolt moodustatud ja pikka aega juhitud Eesti Vangistatud Vabadusvõitluse Abistamiskeskuse (EVVA) tegevust. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, mis lõi kontaktid vastupanuliikumisega okupeeritud Eestis. Vastupanuliikumise jaoks kujunes EVVA väliskeskuseks, mis vahendas Eestist väljatoimetatud avalikke protestikirju ja muid materjale lääne väljaannetele. Raamatu teksti koostamisel on põhiallikatena kasutatud EVVA arhiivis säilitatud dokumente, väliseesti ajakirjanduses ilmunud artikleid ning EVVA tegevuses osalenute kirjalikke ja suulisi mälestusi. Sama autori poolt on varem ilmunud järgmised vastupanuliikumise teemalised uurimised, nagu Vastupanu 1955-1985. –Tartu Ülikooli kirjastus, 1998, Müürimurdjad. MRP-AEG lugu. – Kirjastus Otwill, 2002 ning tema poolt on toimetatud Kogumik «MRP-AEG Infobülletään 1987-1988» – SE&JS Tallinn, 1998 ja Kodakondsus- ja migratsiooniamet.Institutsiooni ajalugu aastail 1989-2008, 2008.