Книги, похожие на «Leona Deakin, Kadumismäng»

Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine.Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik …

Romaan esitab meile väga elavas stiilis ühe omapärase ja huvitava noormehe iseäraliku armastusloo. Juhan Saarde nimeline mees saabub vaiksesse Loopre alevisse ühel vaiksel sügispäeval. Ta veedab oma aega peamiselt looduses jalutades, on hüpliku kõnemaneeri ja silmanähtavalt närvilise olekuga. Ent aegamööda sulab ta siiski alevi väikekodanlikku seltskonnaellu ja toob sellesse oma pikkade arutluste ning vaidlustega mõnesugust elevust. Nõnda tekib tal sümpaatia alevi vaieldamatu kaunitari, metsavahitütre Erika Thalströmi vastu. Selle suhte kirjeldamiseks kasutabki autor sõnapaari „veider armastuslugu“. Teoses on rohkesti salapärasust, sädelevaid kõnelusi ja huvitavaid inimtüüpe Loopre alevikust. Sündmustik vangistab lugeja esimesest leheküljest ega vabasta enne viimast rida, niivõrra süvenetakse noore autori esikteose ebatavalisse õhkkonda.Romaan „Veider armastuslugu“ sai kirjastuse Loodus 1939. aasta romaanivõistlusel III koha. Selle teose tegevuskohaks peetakse Aegviidu alevit, sealt ka omaaegsed prototüübid.Arp Rullingo (1935. aastani Alfred Rullinkov; 26. juuli 1913 Tallinn – 14. juuli 1942) oli eesti sportlane, ajakirjanik ja kirjanik. Õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Tegeles kergejõustikuga spordiseltsis Kalev. Töötas ajakirjanikuna, kirjutas spordiülevaateid ajakirjale Nädal Pildis, 1940–1941 ajalehe Noorte Hääl osakonna juhataja. Hukkus 1942. aastal Punaarmees.Arvustus: Kangro, B. – Looming, 1939, nr.10, lk.1127-1128.

Politseiuurija Ira Teveri kuues juhtum menuautor Marje ErnitsaltLoo sündmustik areneb väikeses maakonnalinnas, kus inspektor Ira Tever juba aastaid töötab. Tal tuleb koos jaoskonna uue ülemaga lahendada oma kodutrepist alla tõugatud naise surmajuhtum. Vägivallatunnused laibal viitavad nii mõnelegi lähikondsele, kuid faktiliselt pole kedagi süüdistada. Ainsad tunnistajad, kes võiksid juhtumi kohta midagi täpsemalt teada, on lapsed: naise väike poeg ja kõrvalmajas elav teismeline tüdruk, kes laiba leidis. Naabrid pole aga midagi näinud ega kuulnud, vaikivad või siis esitavad juhtunust oma versioone, mis osutuvad ebatõesteks. Nii jääb Irale mulje, nagu oleks noor naine ise teinud kõik selleks, et märkamatuks jääda ning seda ka oma elu viimasel hetkel.Marje Ernitsa populaarsete inspektor Ira Teveri lugude sarjas on varem ilmunud viis raamatut: „Tapjakaev“ (2018), „Jänesehaak“ (2017), „Lask udus (2016), „Mees puukastis“ (2015) ja „Tüdruk mäelt“ (2014).

Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.