Книги, похожие на «Leona Deakin, Kadumismäng»

Juhuslik märkus.Meie keskel elab mõrvar.Rohkem ei ole vaja,Ta pussitas surnuks väikese Robbie Harrise.et muuta elu – Ta elab uue nime all.alatiseks.Ta olevat meelt parandanud. Nii nad ütlevad …Joanna hakkab veel kahetsema päeva, mil sõna ta suust lipsas.Kui üksikema Joanna kuuleb koolimaja väravas kuulujuttu, ei kavatse ta seda edasi rääkida. Aga ühele juhuslikule märkusele järgneb teine ja nüüd ei ole enam tagasiteed.Liigub jutt, et kurikuulus lapsmõrvar elab uue identiteediga vaikses Flinstead-on-Sea väikelinnas. Sally McGowan oli kümneaastane, kui ta neljakümne kaheksa aasta eest tappis noaga väikese Robbie Harrise. Ei ole ainsatki fotot, mis kujutaks teda pärast vanglast vabanemist.Kes on siis eeldatavalt meelt parandanud tapja, kes nüüd nende keskel elab? Kui ohtlikuks võib muutuda kuulujutt? Ja kui kaugele läheb Joanna, et kaitsta oma lähedasi ohu eest, kui ta mõistab, mille on vallandanud?Lesley Kara on lõpetanud Faber Academy romaanikirjutamise kursuse. Ta elab Inglismaal Põhja-Essexi rannikul Frinton-on-Sea väikelinnas. „Kuulujutt“ on ta esimene romaan.

Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada ainult endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest. Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud.„Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust. Seejuures on ka negatiivsed tegelased, kelle hirmud ja igatsused on sageli tavalised, tema romaanides väliselt igati usaldusväärsed.“Sonntags ZeitungIngrid Noll, sündinud 1935. aastal Šanghais, õppis Bonnis germanistikat ja kunstiajalugu. Ta on kolme täiskasvanud lapse ema ja paljukordne vanaema. Pärast laste kodust lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaallugusid, mis kõik said bestselleriteks. Die Häupter meiner Lieben on saanud Glauseri auhinna ja on ka filmitud, nii nagu paljud teisedki romaanid.

Enne teda oli ohvreid 54. Kellest saab ohver number 55?Põnevik, milles tapja on pidevalt teiega ja mille lõpp paneb teid õhku ahmima.Wilbrook on Lääne-Austraalia äärealal asuv unine linnake, mis piirneb miilide ulatuses metsiku loodusega, kuhu inimese jalg pole kunagi astunud. Linn on koduks politseiseersant Chandler Jenkinsile, kes juhib uhkustundega sealset väikest politseijaoskonda. Põhiliselt tuleb tal tegeleda kodutülide ja kaebustega lärmi üle.Kõik muutub ühel kuumal päeval, kui Chandleri jaoskonda vaarub vigastatud mees. Teda katab kuivanud veri. Ta nimi on Gabriel. Mees räägib Chandlerile kõigest, mida mäletab. Ta uimastati ning sõidutati mägedes olevasse majakesse, kus ta käed ahelaisse pandi. Mehe nimi, kes ta sinna viis, oli Heath. Heath ütles Gabrielile, et temast saab number 55. Tema viiekümne viies ohver.Heath on sarimõrvar.Kui algab jaht mõrvarile, satub samasse jaoskonda Heathi-nimeline mees, kes väidab, et keegi Gabriel võttis ta vangi. Gabriel oli Heathile öelnud, et temast saab ohver number 55.Gabriel on sarimõrvar.Kaks kahtlusalust. Kaks täpselt ühesugust lugu. Kumb neist räägib tõtt?James Delargy on kirjutanud ühe 2019. aasta põnevaima debüütloo. Ta kirjeldab meisterlikult kauget Lääne-Austraalia linna ja selle elanikke, kes kõik on haaratud jahist sarimõrvarile. Romaani põhjal on valmimas ka film.