Книги, похожие на «Jim Butcher, Hauatagune oht. "Dresdeni toimikud", 3. osa. Sari "Sündmuste horisont"»

Maakirikla tundus sõjatandrist nii kaugel olevat. Lorna elas kiiret ja toimekat elu. Et ema oli surnud, siis pidi neiu hoolitsema ebapraktilise isa ja noorema venna eest, kes ei mallanud oodata, millal saab küllalt vanaks, et kuninglike õhujõududega liituda, ning kahe noorema õe eest. Lisaks külarahvas ja kohalik arst Michael. Lorna teadis, et tohter on temasse armunud, ja pidas meest samuti kalliks.Romantika ja kired olid aga määratud lükkuma tulevikku, kuni mängu tuli Jimmy Braith. Jimmy ravis lähedal asuvas laatsaretis sõjahaavu. Järsku leidis Lorna, et on mehesse ülepeakaela armunud, ja noored abiellusid. Ent Jimmy pidi uuesti kaugele sõtta minema ja kõik hakkas viltu vedama.

Antoine, neljakümneaastane pereisa, on kindlustusekspert. Juba kaua, liiga kaua hindab ta teiste elusid, määrates nende rahalise väärtuse. Ühel ööl proovib ta ära määrata oma elu hinda ja mõistab, et ta elu on olnud üksnes ebaõnnestumiste jada. Et seda katkestada, otsustab ta minna vabasurma ja võtta endaga kaasa ka lapsed – et nad elus ei kannataks. Läbi ebaõnnestunud kuriteo ja kinnise psühhiaatriahaigla jõuab Antoine lõpuks elu väärtuse mõistmiseni.Grégoire Delacourt (s 1960) tegutses aastaid edukalt reklaaminduses. Oma esimese romaani avaldas ta viiekümneaastasena ja saavutas kirjanikuna peagi ülemaailmse edu. „Tabamatu õnn“, Grégoire Delacourti neljas romaan, on vapustav lugu elu vägivaldsusest ja andestamise jõust.

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile… Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.