Книги, похожие на «Artur I. Erich, Pärast äikest»

Kaksteist aastat tagasi kaob Šotimaalt Eestisse puhkusereisile tulnud John Baden ühel ööl hotellinumbris kaaslanna kõrvalt voodist. Mõne aja pärast leitakse Peipsi kaldalt tema surnukeha. Ja nüüd ilmub Tartus politseisse mees, kes väidab, et temagi on John Baden ja et teda hoiti kõik need aasta vangis soode ja metsade taga ühes talus.Juhtumiga hakkab tegelema endisest luurajast detektiivinspektor Ben Westphall, kelle vaikne elu Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurijana muutub vägagi pingeliseks ja keeruliseks, sest surnuks peetu elluärkamine kaugel Eestis käivitab peagi mõrvade sarja tema kodumaal ning lisaks hakkab tunduma, et olemas on mitte ainult kaks John Badenit, vaid kahestuma kipuvad ka mitu teist selle julma ja komplitseeritud looga seotud inimest. Raamatu autor Douglas Lindsay, kes on enda väitel sündinud „1964. aastal kell 2.38 vihmasaju ajal”, kuulub isepäraselt koredatoimse šoti krimikirjanduse (tartan noir) tõusvate tähtede hulka. Pikka aega Senegalis töötanud Lindsay on elanud mitu aastat ka Eestis ja väidab oma blogis, et tunneb puudust Kadrioru pargist ja selle sõnakehvadest külastajatest.

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.„Vera” on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.„Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.”

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Umbes viiel protsendil teismelistest on diagnoositud söömishäire ja eeldatakse, et 20 protsendil jääb see diagnoosimata. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi. Umbes 40 protsenti söömishäirete all kannatajatest ei parane haigusest iial.Halvimal juhul võib see lõppeda surmaga.Sest liiga paljud inimesed mõtlevad, et nende tegudel ei ole tagajärgi.Ja liiga vähesed inimesed on valmis sekkuma seal, kus seda hädasti vaja on.*Selle raamatu peategelane, 15-aastane Deivi ei tahtnud saada osaks ehmatavast statistikast ja tema 22-aastasel versioonil polnud kavaski hakata minevikusündmusi uuesti läbi elama. Ent mõnikord on elul kombeks ennast serveerida meie soovidega arvestamata.

Pikkmaal on jõudnud kätte 2070. aasta. Astumispäevast on möödas juba kuuskümmend aastat ning inimkond jätkab uue maailmaga kohanemist.Joshua Valente on otsustanud minna veel ühele retkele Kõrg-Megeritesse ning seal juhtunud õnnetus avab talle uued Pikkmaa tahud. Lobsang on otsustanud tegutsemise asemel mõtisklustesse ja õpingutesse tõmbuda, kuid nii tema kui ka teised Pikkmaa arengus otsustavat rolli mänginud inimesed peavad oma plaanid kõrvale jätma, sest kosmosest tuleb kutse: ÜHINEGE MEIEGA. Seda tajuvad või kuulevad eri moel kõik Pikkmaa mõistuslikud eluvormid ning ainult koostöös on neil võimalik sellele vastata. Vähehaaval hakatakse kokku seadma mandrisuurust kompuutrit, mille abil asuda oma kohale Pikk-Kosmoses, mille saladused ja imed alles hakkavad ennast pikkmaalastele ilmutama. 344 lk