Книги, похожие на «Барбара Картленд, Avatud tiivad»

Maailm on katastroofi äärel, ent kui me kaotame usu paremasse tulevikku, siis mis meile üldse alles jääb?Noor mees tulistab Helsingi kesklinnas maja katuselt inimesi. Heausklik ema peab silmitsi seisma kohutava stsenaariumiga, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt. Üheainsa päeva jooksul laguneb perekond kildudeks ja kui nende elud on kaalul, tuleb igal pereliikmel vaagida põhjalikult asjaolusid, mis on neid sellesse olukorda toonud. Kuid kriis on palju laiem kui vaid üks perekond. Aslak ei ole ainus noormees, kes täna relvaga katusel on. Ta on rahvusvahelise rühmituse liige, kes on otsustanud peatada keskkonnakatastroofi, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi. Kas meeleheitel emal õnnestub oma vastuolulistest tunnetest võitu saada ja jõuda pojani, enne kui on hilja? See lugu räägib eludest katastroofi äärel ja lootuse leidmisest meeleheite palge ees. Elina Hirvoneni on nimetatud oma põlvkonna hääleks. Tema esimene romaan „Et tema mäletaks sedasama“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Piret Saluri tõlkes.

Romaan algab idüllilises miljöös, kui äsja abiellunud Paul ja Elisabeth Delroze jõuavad pulmakingiks saadud Ornequini lossi, mis asub mõne kilomeetri kaugusel toonasest Saksa piirist. Selle lossi lähedal on kunagi aastate eest mõrvatud Pauli isa. On 30. juuli 1914.Äkki saabunud sõjakeerises kistakse noored lahku. Paul astub sõjaväkke, Elisabeth satub vaenlase kätte. Paulil tuleb nüüd astuda vastu oma kodumaa vaenlastele, samas püüab ta leida oma naist. Võitluste käigus kohtub ta ka oma isa mõrtsukaga, kes nüüd juhib vaenlase spioonide võrgustikku…Maurice Leblanci ühe eeskujuna on sageli nimetatud A. Dumas´d, ja ka «Mürsukillus» on musketärlikku hoogu, seekord küll ilmasõja süngete dekoratsioonide taustal.Prantsuse kirjanik Maurice Leblanc (1864-1941), kelle loodud tegelaskuju Arsenè Lupin on prantsuse kultuuriruumis sama tuntud kui Sherlock Holmes inglastel, kirjutas romaani "Mürsukild " kohe pärast I maailmasõja puhkemist ja esmakordselt ilmus see 1915. aasta alguses ajakirjas järjejutuna.

Kui peaksite oma elu kokkuvõtmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida ütleksite toostiks, kui tõstaksite neist igaühe auks klaasi? Ja mida saaksite lõpuks teada enda kohta, kui kõik on öeldud?
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.