Книги, похожие на «Kalle Muuli, Isamaa tagatuba»

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Ta võttis ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset ning kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Eriti suured võimalused avanesid Timo Lainele rännakuteks siis, kui ta aastail 1991–1992 õppis Tartu Ülikoolis.Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi selle maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning mitmes Ida-Euroopa ülikoolis (Venemaa, Läti, Poola ja Tšehhi) töötanud soome keele ja kultuuri lektor.

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani «Sõdurjumala teener». Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis. EKLi 2006. aasta TOP 100 55. koht

1986. aasta 26. aprill on läinud ajalukku päevana, mil toimus plahvatus Tšornobõli tuumajaamas. Sergi Plohhi jutustab arhiividokumentidele ja intervjuudele toetudes loo Euroopa raskeimast tuumakatastroofist, mis jättis oma jälje sadade tuhandete inimeste, teiste hulgas ka eestlaste ellu. Põnevikuna kirjutatud raamat viib meid kevadiselt muretusse Ukrainasse, reaktori juhtimisruumi, hüljatud küladesse ning võimulolijate kabinettidesse. Aga ennekõike on see tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.Raamat võitis 2018. aastal Ühendkuningriigi mainekaima aimeraamatute auhinna, Baillie Giffordi preemia.Sergi Plohhi elas 1986. aastal Ukrainas vähem kui 500 km kaugusel Tšornobõlist, praegu on tema kodu Ameerika Ühendriikides. Ta on Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor ja sealse Ukraina uurimisinstituudi direktor. Tema sulest on ilmunud mitmeid auhindadega pärjatud raamatuid, millest eesti keeles on varem ilmunud „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp”.tõlkija Ants Pihlak448 lk

"Raamatus “Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku” räägivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid. Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud.Loodetavasti on raamat väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat.„Lootus, et täna või homme on see päev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada… Ja kolm aastat säilis väikegi lootus koju tulles teda eest leida.”– Sille Herma

Berliin, aprill 1945. Kaks popliinmantlis meest väljub haakristidega märgistatud lennukist. Üks meestest, Luunjas sündinud Felix Kersten, on Himmleri pikaaegne massöör ja sõber, kes on koos Juudi Maailmakongressi esindajaga tulnud pidama läbirääkimisi koonduslaagrivangide vabastamise üle. Meeste reis võib päästa kümnete tuhandete inimeste elu …See raamat räägib loo Eesti päritolu Felix Kerstenist, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Himmler oli kogu sõja aja sõltuvuses Kersteni raviseanssidest ja viimane suutis sageli mõjutada natsijuhi otsuseid. Kui Saksamaa kaotus tundus olevat juba möödapääsmatu, hakkas Himmler oma naha päästmiseks meeleheitlikult kaubitsema koonduslaagrivangidega. Kersten omalt poolt püüdis päästetud vange Rootsi toimetada.Mälestuste ja päevaraamatutega jätab Kersten maha hulga mõistatusi, mille üle uurijad on jagelenud rohkem kui pool sajandit. Kes Kersten tegelikult oli? Oportunistlik silmamoondaja või karismaatiline heategija?Filosoofiadoktor, kultuuriantropoloog ja teaduskirjanik TAPIO TAMMINEN võitis teaduskirjanduse Finlandia auhinna oma eelmise teosega „Rahvakodu varjukülg” (2015).