Книги, похожие на «Kalle Muuli, Isamaa tagatuba»

„Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib ollakeerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta. Endised nõukogudevabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistaniseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisestdemokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärsejõukuseni.Kunagi viis läbi nende maade Siiditee. 20. sajandil üritati neidnomaadi-ühiskondi vormida kommunistlike ideaalide järgi. Siin, Aasia südames,on ikka veel säilinud iidsed traditsioonid nagu pruudirööv, kotkajaht,ratsakunst ning käsitsi vaibakudumine, kuid kontrastiks on nõukogudeühiskonna varemetele kasvanud ülimoodsad näidislinnad, nafta- jagaasitööstus ning läänelikud kaubamajad ja restoranid.„Sovetistan“ sisaldab unustamatuid kohtumisi kõige inimestega, kel onkõige kummalisem saatus, suurepärase maastiku, dramaatiliste ajaloosündmuste,jõhkra diktatuuri ja kustumatu lootusega.

"See raamat juhatab lugeja vastiseseisvunud Eesti kriminaalsetesse telgitagustesse. Rahutu aeg kestis üle 20 aasta, veel tänagi lahatakse toona tehtud seaduserikkumisi ning otsitakse kadunuks jäänud mehi ja Mersusid.Kõige tihedamal, 1994. aastal tapeti Eestis umbes üks inimene päevas, ning mitte alati ei olnud mängus „Eesti maffia”, mille olemasolu ja tegevuse uurimine on üks selle teose eesmärkidest. Tol ajal ei olnud odav mitte üksnes alkohol ja lõbustused. Ka inimelul oli hinnasilt, ja see oli tuhat dollarit.Eestile kogemata antud vabadus tõi kaasa võimuvaakumi ning üleöö politseiks muutunud miilitsast ei olnud tugevamatele kurjategijatele kohe vastast. Algas omandi, õiguste ja saatuste ümberjaotamine, milles kaotajaid oli rohkem kui võitjaid.ANTTO TERRAS (snd 1973) on sündinud Eestis ning kavatses 1991. aastal põgeneda läände, kuid jäi pidama Soome. Seal on ta tegutsenud muuhulgas koomikuna ning kirjutanud mitu humoorikat aimeraamatut."

Kui 20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, polnud see asjatundjatele mingi üllatus. Saavutuse tegi enneolematuks asjaolu, et ta võitis kõik üksteist mängitud partiid, alistatute hulgas oli ka suurmeister Samuel Reshevsky. Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata. Kaheksa aastat hiljem võitis Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga Nõukogude Liidu esindaja Boriss Spasski ja tuli maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel ja isegi ei kaitsnud oma tiitlit Anatoli Karpovi vastu. Mis siis juhtus?Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest, Brady rõhutab, et käesoleva raamatuga püüab ta varem kasutamata dokumentide ja sadade intervjuude abiga lahti mõtestada seda salapärast alkeemiat, millega Bobby mõjutas arusaama malest kümnete miljonite inimeste mõtetes. Muuhulgas on kasutatud ka KGB ja FBI arhiivides leiduvaid materjale nii Bobby kui ka tema ema Regina kohta. Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.

1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid. Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.

Mõni neist oli alles 14-aastane koolipoiss. Nad suundusid 1918. aasta detsembris vabatahtlikena, vanemate vastuseisust hoolimata laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus rindele, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Erakordselt värvikad ja tõetruud meenutused Vabadussõjast, mille on kirja pannud soomusrongi nr 2 endised sõdurid ja ohvitserid, teiste seas kirjanik Jaan Pert, kauaaegne Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes Tõnis Kint, soomusrongide diviisi asutaja ja juht Karl Parts, soomusrongi nr 2 juht Jaan Lepp jpt. Lisaks pakub raamat ohtralt fotomaterjali ning põnevaid ja detailirohkeid fakte Eestile vabaduse toonud inimestest ja sündmustest. Tegemist on soomusrongi nr 2 endiste ohvitseride Edvin Reinvaldti ja Tõnis Kinti koostatud ja 1972. aastal Rootsis ilmunud raamatu “Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas” täiendatud uustrükiga, mille ilmumise eestvedajaks oli Tõnis Kinti Rootsis elav poeg Oole Kint.