Книги, похожие на «Yuri Slezkine, Valitsuse maja»

Teise maailmasõja järel vajus Euroopa kaosesse. Maad olid laastatud, terved linnad maatasa tehtud ja üle 35 miljoni inimese tapetud. Suuremas osas Euroopast olid institutsioonid, mida peame tänapäeval enesestmõistetavateks – politsei, ajakirjandus, transport, omavalitsused ja riigi valitsus – kas täiesti puudu või end lootusetult kompromiteerinud. Kuritegevus kasvas taevakõrgusse, majandused varisesid kokku ning Euroopa inimesed vaevlesid näljahäda piiril. Sõjajärgseid aastaid käsitlevas läbimurdelises uurimuses kirjeldab Keith Lowe kontinenti, kus endiselt märatseb vägivald, kus suured rahvarühmad pole veel leppinud tõsiasjaga, et sõda on lõppenud. Ta visandab pildi konflikti päranduseks olnud väärdunud moraalist ja kustutamatust kättemaksuihast. Ta kirjeldab etnilisi puhastusi ja kodusõdasid, mis pöörasid pea peale tavaliste inimeste elu Läänemerest Vahemereni, ning uue maailmakorra loomist, mis tõi vapustatud kontinendile viimaks stabiilsuse. Nagu Lowe näitab, eksisteerisid need teemad kogu Euroopas – nii idas kui ka läänes. Kaheksas keeles originaaldokumentidel, intervjuudel ja teaduskirjandusel põhinev „Metsik manner“ on aken põgusasse kaootilisse perioodi Teise maailmasõja lõpu ja külma sõja alguse vahel. See on antud perioodi ajaloo esimene ulatuslik käsitlus. Keith Lowe on töötanud enam kui kümme aastat ajalooteoste kirjastajana, kuid nüüd pühendunud täielikult kirjutamisele ja ajaloouurimisele. Ta on Teise maailmasõja tunnustatud autoriteet, kes esineb sageli televisioonis ja raadios nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides. Lowe´ sulest on ilmunud kriitikute tunnustuse pälvinud teos „Inferno: The Devastation of Hamburg, 1943“.

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

25 aastat tagasi, 1986. aasta 26. aprillil kell 1.23 plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor, millest aurustus ja heideti atmosfääri 50 tonni tuumakütust. Radioaktiivse pilvena kandus see üle Valgevene, Venemaa, Poola, Skandinaavia ja Baltimaade. Eesti jäi küll saastepilvest märkimisväärselt puutumata, kuid õnnetus tabas meie kodusid teisel moel: 1986.–1989. saadeti Eestist Tšernobõli katastroofipiirkonda ligemale 5000 meest. Mälestusteraamatus meenutavad kordusõppuste sildi all katastroofi tagajärgi likvideerima saadetud seda aega oma elus, mille järel polnud enam miski endine.

1980. aastatest alates on geeniteadus teinud läbi tohutu arengu, alates revolutsioonilistest uuendustest kriminalistikas, meditsiinis ja bioloogias kuni selleni, et on nüüd abiks ka arheoloogidele ja ajaloolastele. Rootsi teadusajakirjanik Karin Bojs otsustas pärast ema surma suguvõsauurimisega süvitsi minna ja saada geenitestide kaudu rohkem teada oma seosest ürgaja inimestega. Ta luges sadu teadusuuringuid, intervjueeris seitsetkümment maailma juhtivat teadlast ja reisis kümmekonda riiki, et mööda jälgi ajas tagasi liikuda.Raamatut kirjutama asudes seadis ta eesmärgiks seostada professionaalsete teadlaste uusimad teadmised Euroopa esiajaloost omaenda perekonnalooga. Tulemuseks on väga tavatu ja universaalne raamat Euroopa ajaloost alates esimesest sisserännulainest kuni tänapäevani: viikingitest, varastest Lähis-Ida põlluharijatest ja flööti puhuvatest koopainimestest Saksamaal ja Prantsusmaal.Ajalugu, mida ta kirjeldab, on meie kõigi oma. Me oleme omavahel sugulased. Ükskord ammu elasid kusagil meie ühised esiemad ja esiisad. DNA-lõimed seovad meid kõiki omavahel kokku.Raamat pälvis 2015. aastal Rootsi tunnustatuima kirjandusauhinna, Augustipreemia aasta parima mitteilukirjandusteose valdkonnas.