Книги, похожие на «Yuri Slezkine, Valitsuse maja»

Kes kinnitab, et vaid mehed on võimelised verejanulisteks tegudeks, see eksib küll väga. Käesolev naistürannide valitsemise kroonika esitleb tervet galeriid tavatult julmi naisi, kes ajasid isegi oma ajastu valitsevatele meestele hirmu nahka: amatsoonid, Rooma võimsad naised Livia, Messalina ja Agrippina, Inglismaa Verine Mary, Ungari verejanuline krahvinna Bathory, Rootsi kuninganna Kristiina, Hiina leskkeisrinna Cixi, Katariina Suur jt. Autor annab värvika ülevaate nende võimuahnete naiste elulugudest, kes uskusid saavutavat oma eesmärke vaid julmuse ja ebainimlikkusega.Helmut Werner on paljude aimeraamatute, sh esoteerikat ja erootikat käsitlevate teoste autor.

15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse. Teistest eristuvaid inimesi kahtlustati läbikäimises kuradiga ja arvati, et nad täidavad saatana käske, et hävitada ristirahvast. Miks algas massiline arveteõiendamine just neil külma kliima aegadel, aga mitte näiteks keskajal, on siiani nüanssides veel selgitamata. Mälestused sellest suurest tragöödiast on muinasjuttude kaudu jõudnud meie aega välja. Nende sajandite jooksul kaotas nõiaprotsesside käigus oma elu hinnanguliselt sada tuhat inimest. Ka Eestis toimus suur hulk nõiaprotsesse. Teateid on 145 juhtumist, ent teist sama palju võis jääda ajalooallikatele saladuseks. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid kõik need häirisid talupoegade rahulikku elurütmi ja jätsid oma jälje, mis kandus edasi põlvest põlve. Selles raamatus on kirjeldatud toimunut säilinud allikate, rahvajuttude ja nende teoste põhjal, mis kirjeldavad toonaseid tagakiusamise doktriine. Selgub inimese mälu valikulisus: legendid olid leebemad kui tegelikkus nende taga.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid. Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.